Ants Kask: lubadus peatsest paremast elujärjest oli jälle bluff

Ants Kask 

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti viimaste aegade koalitsioonivalitsuste teod pole toonud silmapaistvaid muutusi, sörgime Euroopal sabas. Riik on lõhki. Ladvik õitseb, aga suurele osale rahvast on jäänud vaid lootus paremale elujärjele.

Eesti rahvas on oma nahal tunda saanud riigi taassünni järgse enam kui kahekümne viie aasta jooksul kõigi praegu riigikogus esindatud erakondade valitsevat kätt ja oidu. Ja see teekond pole valitsemishoobade juurde olnud kellelgi sirge ja sile, vaid ikka konarlik ja käänuline. Ka nüüd käis võimule pääsemise nimel tõsine vägikaika vedamine ja nagu näha, pole see vaibunud senini.

Ootamatult kehvasti käis valimised võitnud Reformierakonna käsi. Võidusära oli küll ülimuslik, kuid üürike, ja võitjad ei pääsenudki troonile. Ei aidanud Valdo Randpere kõva häälega halamine, et laud on võitjatele ette nähtud karikatest puhtaks tehtud neilt luba küsimata, ega end juba peaministrina tundnud Kaja Kallase manööverdamised.

Lõpuks said ultimatiivseid tingimusi seadnud reformarid oma tõenäoliste partnerite käest ikkagi korvi.

Kindlasti mängis selles kõiges oma rolli ka Reformierakonna eelnevate aastate reeturlik käitumine partneritega, tulemuseks usalduse kaotus.

Põhiseadusliku õigusega tagatud lühiajalise lohutuse võitjast erakonna juht ikkagi sai ja maksumaksja raha eest peaministrikandidaadi mängimine oli daamile ka omaette kogemus.

Valitsusplaani väljatöötamise ajaks kabinet riigikantselei majas, ihukaitse ning riikliku politsei- ja piirivalveameti transport – see kõik ei kuulu ju tavalise reapoliitiku hüvede hulka. Koos sotsidega ta nende päevade jooksul mingeid uusi ideid välja ei nuputanud ja see neljaleheküljeline üllitis, et meie rahvas, keel ja kultuur kestaks ja majandus areneks, oli mannetu ega leidnud riigikogus toetust.

Valimislubaduste täitmine tulevat siis, kui need on rahaliselt kaetud. Kas selline umbmäärasus ongi siis paindliku majandamise ja valitsemise näitaja?

Eesti viimaste aegade koalitsioonivalitsuste teod ja tegemised on olnud vägagi rutiinsed, silmapaistvaid muutusi pole ja sörgime ikka oma arengu tasemelt Euroopa Liidu riikide sabas. Riik on lõhki. Ladvik õitseb, aga suurele osale rahvast on jäänud vaid lootus paremale elujärjele.

Erakonnad aga unistavad oma programmides suurelt. Ka uue valitsuse 36-leheküljelises koalitsioonileppes võib kokku lugeda rohkem kui poolsada lubadust ja tegevust, kõik ikka Eesti riigi ja selle kodanike hüvanguks.

See riigi arendamise nelja-aastane visioon oma laialivalguva sisuga on küll mingil määral lootust andev, aga tundub pigem hallis udus kompavana ja kahtlaselt demagoogiline. Kuigi rahvas oleks tahtnud näha rohkem selgust ja konkreetsust, pole rahalisi katteallikaid ühegi tegevuse juures ju välja toodud.

Need pidada peaministri Jüri Ratase sõnul selguma järgmiste aastate eelarve­strateegia läbiarutamise käigus ja valimislubaduste täitmine tulevat siis, kui need on rahaliselt kaetud. Kas selline umbmäärasus ongi siis paindliku majandamise ja valitsemise näitaja? Kuna aga eelmise aasta eelarve täitmine oli üllatuslikult tugevas miinuses, siis esmalt tuleb valitsusel leida raha eelmiste vajakajäämiste katmiseks.

Raha aga napib igati, sest riigi keskvalitsusel pole meedia andmetel teadupäralt sentigi reservis ja hädavajalike kulutuste katteks kasutatakse juba töötu- ja haigekassa raha.

Majandusminister Taavi Aas, vastupidi rahandusminister Martin Helme lubadusele, on lubanud välja kuulutada maksurahu. Seega pole mingit erakorralist pensionitõusu lähiaegadel oodata, samuti suuri investeeringuid ega ka lubatud kütuse- ja elektriaktsiisi langetamist. Kütusehinnad aga aina tõusevad ja purustavad rekordeid, mille ahelreaktsiooniks on tarbimishindade tõus, mida omakorda palgakasvu survel peavad ettevõtjad kasumi saamise vajadusel veelgi tõstma.

Maksukoormusega ongi nii ja naa, vastavalt rahakoti paksusele. Kellele kõrged ja kellele madalad. Kõrged tarbimismaksud mõjuvad aga laastavalt puuduses elavate ja madalapalgaliste inimeste ning pensionäride rahakotile.

Tundub, et lihtinimene on suurte unistuste virvarris jäetud tagaplaanile ja oma muredega üksi ning valimistel antud lubadused, mis oleks aidanud viletsamalt elavaid inimesi paremale elujärjele, on jällegi bluff.

Ka usutlustes, juba peaministri kandidaadina esinedes, mainis Jüri Ratas, et valitsus pole suutnud aidata ja toetada ühiskonna kõige kaitsetumaid – lapsi, eakaid ja puuetega inimesi – ning inimesed on mures ja jäänud üksteisele võõraks. Selline väljaütlemine andis nagu lootusi, kuid võta näpust.

Kaua siis peavad pensionärid seda lubatud erakorralist rahapatakat Keskerakonnalt ja pea samaga oma lubadustes sekundeerinud EK­­R­­E-lt ootama?

See elatusraha, mis on elamiseks väike ja suremiseks palju, ületab nüüd tulumaksuvaba miinimumi ja kuulub ka maksustamisele. Nii et riik ühe käega annab ja teisega viiendiku kohe ka võtab.

Kõigele lisaks on see pensionäridele suure raha lubamine nagu kahe teraga mõõk, mis saajatele näppu lõikab. See elatusraha, mis on elamiseks väike ja suremiseks palju, ületab nüüd tulumaksuvaba miinimumi ja kuulub ka maksustamisele. Nii et riik ühe käega annab ja teisega viiendiku kohe ka võtab. Abistavaks lubaduseks seda virelevatele inimestele küll pidada ei saa.

Riigipoolset abistavat kätt oleks tunda siis, kui pensionid vähemasti, nagu seda lubas EKRE, tuhande euro ulatuses tulumaksust vabastada.

Suure kriitika osaliseks on saanud pensioni teise samba saatus. Arvamusi on küll seinast seina ja kõige kõnekamad on suurte teenustasude kaotamise hirmus olnud just pangandustegelased.

Fakt aga on, et praegu süsteem vajab tõesti muudatusi. Väikese tootlikkusega ja sellest suurema inflatsiooni korral, kui pankade teenustasusid ei alandata, on ilmselge, et teise sambasse kogutud raha kõrbeb. Ehk piltlikult: homsel rahal pole enam seda ostujõudu, mis tänasel.

Seega on igati õige, et teise sambasse raha kogumine oleks vabatahtlik. Iga tulevane pensionär saab otsustada, mida oma rahaga teha. Kas kõrvetab edasi või kasutab tulusamalt. Suur miinus on seejuures ka, et see raha pole pärandatav.

Arvata, et investeerimiskontod on midagi üle mõistuse ja nende loomine ahvatleb teisest sambast välja võetava raha lauslaristamist, on küll naeruväärne.

Mingis osas võib see tähendada tarbimise kasvu, kuid tulevikule mõtlevad inimesed kasutavad investeerimiskontot. Küll oleks seejuures vajalik nende kontokasutajate igakülgne nõustamine.

Valitsuse ülesanne on, et neil väikeinvestoritel lubataks oma ressursi ulatuses piiramata koguses märkida börsile minevate riigiettevõtete osakuid. Tallinna Sadama aktsiate emiteerimisel olid eelistatud pangad ja suurinvestorid, see majandusministeeriumi tehtud viga oli oma riigi väikeinvestorite suhtes ikkagi karjuvalt ülekohtune.

Tagasi üles