Jaapan on kaugel, Ülejõe kaugemal veel

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Jaapan on kaugel/Eesti on kaugemal veel/ütlevad tuuled, seisab Juhan Viidingu luulekogus «Ma olin Jüri Üdi», mis ilmus, muuseas, aasta enne minu sündi ehk 1978. aastal. On need samuti tuuled, mis ütlevad, et Raekoja platsilt palja silmaga nähtav linnajagu on kaugemal kui Supi- või Tammelinn? Kellele see ebatõde kasulik on? Ja kuidas olukorda arstida?

Olen pärit Ülejõelt, Uuelt tänavalt – kusagilt Annelinnast, nagu mitu sõpra on toda piirkonda iseloomustanud. Kui abikaasaga Ülejõel elasime, pidin mitu korda veebikaardilt tõestama, et tee Raekoja platsile või bussijaama on sealt lühem kui üldrahvalikus Tartu pildis tuntud linnajagudest.

Abikaasa on pärit Tallinnast ning tema ruumitunnetus peaks ometigi laiem olema. Aga ei, samuti kui Viljandist või Obinitsast pärit uustartlased, jagab temagi tunnet, et nii-öelda valel pool Emajõge on kõik väga kaugel. Isegi Tuur, käesoleva loo illustreerija, tihkas pildiga Kaarsillast vaid kümmekond meetrit eemale minna, mitte sügavamale Ülejõele – ja see illustreerib väga hästi, millest siin kõnelen.

Ilukirjandussegi pole Ülejõe kuigi tihti sattunud. Meenub Tammsaare «Tõe ja õiguse» teine osa, kus kahtlane koolikaaslane veab Indreku teisele poole jõge ning pakub öösel oma pruuti. Kui ma ei eksi, lahkub Indrek akna kaudu. Siit võiks arendada sõnarohke teooria teisest Tartust, ikka filosoofide Edmund Husserli ja Jacques Derrida vaimus. Mõneti on see olemaski: Sven Vabari koostatud «Mitte-Tartu» kogumik, mis ilmus praeguse kümnendi alguses.

Ons asi selles, et Emajõe tühjaks pommitatud vasakkalda ääre läbimine on kohutavalt igav, mis siis, et need pargijupid on Tartu kallihinnalised kopsusagarad? Või muudab Ülejõe tunnetuslikult kaugeks asjaolu, et peaasjalikult asuvad seal elumajad, vähesed kontorihooned on aga peamiselt linnajao serval?

Korterite ostu- ja üürihinnad on vasakkaldal suhteliselt madalad. Niisiis on tunnetuslik kaugus kasulik vähemalt neile, kes julgevad vasakkaldal magada. Neil, kes ei kavatse sealt ära kolida, oleks nutikas paremkaldal ohkimas käia, kui pikk on tee, kui vähe on sildu ja kui külmalt lõikab jõeäärne tuul.

Õigupoolest toimub just praegu huvitav linnaruumi tajumise eksperiment. Roosi tänava kaudu viib tee ERMi. «Polnud üldse kaugel,» õhkavad paljud, kes selle jalgsi läbivad. Nortali kontor, ettevõtluskeskus Spark ja valmiv Delta õppehoone tirivad vasakkaldale IT-inimesi.

Majandustõus võlub üha uusi maju Fortuuna kvartalisse ja sügavamalegi Ülejõele. Niinimetatud Ansipi silla otsa kerkib vaat et pilvelõhkuja. Korda on tehtud oruke, kus Juudaoja kanalisatsiooni peitub, ning tehtud uus planeering salapärasele daatšade rajoonile süva-Ülejõel. Ülejõe teises otsas uueneb lodjakoda. Väljapeetult stiilne Kvissentali rajoongi asub vormiliselt Ülejõel.

Võiks eeldada, et Ülejõe tuleb vaimses mõttes tasapisi lähemale. Nagu Londoni South Bank, üleujutuste käes vaevlev agul Westminsterist teisel pool Thamesi, kus ennevanasti tegutsesid teatrid, prostituudid ja karutaltsutajad, hiljem lisandusid neile dokid ja tööstusettevõtted. Praegu tuntakse So­uth Banki kultuuri, meelelahutuse, rikka rahva korterite ja jõevaatega loftide poolest. Ja keegi ei arva, et see on kaugel.

Turundustööst mürgitatud inimesena turgutaski mulle pähe, et järsku peaks Ülejõe ümber nimetama? Ülejõe kõlab ju pelutavalt, umbes nagu Sootaguse või Kõrbetaga. Äkki Vasakkallas või Idakallas? Ei, need on poliitiliselt liiga laetud. Koidukallas on ülearu kõlav. Lõunakallas pole geograafiliselt korrektne. Põhjakallas on juba parem, aga jahedavõitu.

Küllap leiaks mõne uhke võõrkeelse nime, kasvõi Malzmühlen Meltsiveski järgi või pärmivabrikust inspireeritult Hefestadt. No ja küllap peaks siis veel suure raha eest kummalise logoplönni tellima.

Aga kellele seda kõike tarvis? Tunnetuslik kaugus on omaette väärtus, omamoodi negližee, milles peituvaid hõrke saladusi – näiteks imetabast Kingu tänavat – näevad vaid kaunitari elukaaslased ja poeedi vaimusilm. Nii et kui keegi nimetab Ülejõed kaugeks, tuleb mul seda uhkusega taluda.