Igor Gräzin: no milles asi, noh?

Igor Gräzin Foto: / POSTIMEES

Euroopa Liitu pole vaja lõhkuda, aga sellele on vaja radikaalset ja operatiivset vahelesegamist, näiteks taastada valuutade vahetuskursid, et ei peaks poputama Kreekat, ja taastama ka riikide kontrolli oma piiride üle.

Kuna ma olen praeguse seisuga ainus euroskeptik, kes on Euroopa Parlamendi liige, siis on minu püha kohus selgitada, mis toimub. Kuna minult alatasa küsitakse, et «No mida kuradit?» või «No mida p….t?». See ei ole siin propagandaartikkel, vaid objektiivne selgitus.

Esitan alustuseks mõned selged faktid.

1. Ajakirjanduses ja vanamoodsas poliitikas (Reformierakond, sotsid) sõimatakse EKREt.

2. EKRE-suguseid erakondi on terve Euroopa täis: Rootsi Demokraadid, Põlissoomlased, Austria rahvapartei, Itaalia liiga ja «Viie tähe liikumine», Briti Sõltumatuse Erakond (Farage ja UKIP). Juhtivad erakonnad Poolas, Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaa Alternatiiv, Geert Wilders Hollandis, Marin le Peni Rahvarinne jt.

3. Mida populaarsemaks need liikumised muutuvad, seda kõvemini ja isegi ropemini hakkavad neid sõimama vanamoodsad poliitikud ja nad kasutavad sõnu alates fašismist kuni p….ni välja – ma ei mõtle siinkohal populismi, vaid üht teist sõna.

4. Kõik teises punktis nimetatud erakonnad on vabad ja sõltumatud, nende vahel pole miskit kindlat ühendust, küll aga katsuvad teises punktis nimetatud erakonnad (ja nendega koos igasugused Euroopa ülemused – komisjoni komissaridega ja vanade parteide juhtidega eesotsas) oma selgi kokku lüüa, et noortele tulijatele saabumine võimatuks teha.

Nüüd lisan kommentaari. Esiteks, mis pole tähtis, on poliitikute vanus ja isegi kogemus: tänapäeva kõige noorem ja energilisem demokraatia juht on 71-aastane – Donald Trump – ja te võite näha Euroopa komissare, kes on 50 ja oma mõtlemiselt ja võimekuselt värisevad tudikesed.

Uued demokraatlikud tulijad võivad kuuluda erinevatesse erakondadesse, kuigi ma nimetasin EKREt, aga neid leiab ka Isamaas, Keskerakonnas ja põrandaaluse liikumisena isegi sotside seas.

Vanade parteide juhid võitlevad oma edasikestmise eest soojadel kohtadel ilma end vaevamata värskete mõtetega.

Esiteks, mis pole tähtis, on poliitikute vanus ja isegi kogemus: tänapäeva kõige noorem ja energilisem demokraatia juht on 71 aastane – Donald Trump – ja te võite näha Euroopa komissare, kes on 50 ja oma mõtlemiselt ja võimekuselt värisevad tudikesed.

Aga värsked mõtted, mida kahjuks enamik Eesti kolleege ei jaga, on sellised: Euroopa Liit ei tohi olla ühendriik, vaid rahvusriikide lõtv ühendus; taastada valuutade vahetuskursid riikide vahel (et ei peaks kinni maksma Kreekat jne, ja selleks, et reguleerida majandustsükleid); taandada vabaliikumine kaupadele ja teenustele, osaliselt ka kapitalile; taastada riikide kontroll oma piiride üle; allutada korporatsioonid demokraatlikule kontrollile; taastada vaba turg ja konkurents; likvideerida Euroopa Komisjon.

Nagu näha, Euroopa Liitu keegi lõhkuma ei hakka, aga radikaalne ja operatiivne vahelesegamine on talle vajalik.

Euroskeptikud on tondipoisid, kellega üha hirmutatakse mõtlemata, mis asjaga on tegemist. Skeptitsism tähendab lihtsalt kahtlemist ja eelarvamust, mis on, muide, eestlastele olnud alati omane: me oleme kahelnud talirukkis, ruutpesiti istutamises, aurumasinas (arvasime, et hobused lähevad lõhkuma) … kusjuures sageli õigesti – me olime alles hiljuti tselluloosivabriku skeptikud ja meil oli õigus!

Olime arvutitsensuuri skeptikud (ACTA!), Ansip ei suutnudki meile seda pähe määrida, küll aga üritab ta sama nüüd Euroopa Komisjonist.

Skeptitsism Euroopa Liidu suhtes on seega eestlase rahvuslik suhtumine kahtlastesse, ootamatutesse ja juba esmapilgul totratesse nähtustesse ja, vastupidi, iga euroentusiast, globalist on täielikult eesti rahvusluse vastane, kuna ignoreerib eestlaste rahvustunde üht sisulist joont – skeptitsismi, ja ka tema suhtumine riigisse on kahtlane siis, kui ta esineb globaalse organisatsiooni poolt ja riikide vastu.

Rõhutan siin seda meelega, et kasutasin sõna riik mitmuses: kuivõrd euroentusiastid on kõikide riikide vastu, siis on kõik oma vahel solidaarsed neis asjus, kus Euroopa Liit neil elada ei lase. See seletabki seda, et Euroopa Liidu suhtes kriitilised erakonnad sündisid enam kui kümnes riigis ilma omavahel miskit kokku leppimata. Sest Euroopa Liidust lähtuvad hädad on ühesugused kõigile.