Martin Pau: hõrk mälestus

Martin Pau.

FOTO: .

Elva servas Kulbilohus elas minu lapsepõlves Niina Peets­­mann, sündinud igiammusel tsaariajal. Kui mu isa kaheksakümnendail ja vist veel ka üheksakümnendate aastate alguses tema käest tähtpäevatorte tõi, rääkis ta külalistele maiust serveerides uhkusega, et selle proua pagari- ja kondiitrioskused pärinevad Eesti ajast.

Ja uskuge, Niina Peetsmanni käe alt tulid maitsed, mida tasus mekkida ja mäletada. Hiljuti kostitas kolleeg Tiit Reinart meid toimetuses Melliste kandis tehtud tordiga. Tundsin selles ära ühe neist lapsepõlvemaitsetest ja mõtlesin: ohhoo, kas tõesti sama eestiaegne kodumajanduskool, kus sai meistriks proua Peets­­mann?

Niina Peetsmannil kukkus kõik välja hõrk. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi nina kirtsutanud. Miski polnud kunagi liiga lääge ega liiga hapu, ei ülearu nätske ega kõva.

Eriline mälestus on mul aga vanadaami piparkookidest. Kui isa neid enne jõule toomas käis, sai Žiguli pagasnik vist piparkoogikotte triiki täis. Teisiti polnud mõeldavgi, sest sõime jõulupräänikuid nagu leiba. Seetõttu pidi ema proua Peetsmanni kätetööd peitma, muidu oleks kõik juba enne jõululaupäeva ablaste laste põske kadunud.

Kui ma nüüd toimetuses piparkookide hindamise organiseerisin, oleksin tahtnud juba ammugi manalateele läinud Niina Peetsmanni piparkooke poe- ja turupiparkookide kõrvale võrdlemiseks pakkuda. Professionaalsete pagariäride suhtes oleks see olnud küll täiesti südametu, jõhker tegu. Need vaesekesed poleks kõrvutamist ilmselt mitte kuidagi välja kannatanud.

Ühtlasi langetasin otsuse, et otsin välja selle ajakirja Maret numbri, kust proua Peetsmanni piparkoogiretsept olevat pärit olnud. Tahaks kas või veel kordki piparkoogist elamuse saada.

Tagasi üles