Heiki Kalberg: kõnniteel parkimine pole inimõigus

Heiki Kalberg. Foto: Margus Ansu

Autoga kõnniteel või invakohal loata parkimise puhul on tegu samasuguse ahistamisega, kui seda on lähisuhtevägivald või rassism, viimastest probleemidest ja rääkimisvajadusest on meie ühiskond aru saanud.

Tartus teeb autoliiklus võidukäiku, kuigi siht on eelistada jalakäijat ja ratturit, selgub linnaametnik Indrek Ranniku ülevaatest 24. aprilli lehes. Mitmed viited on projektidele, mis on linnavalitsuses olnud pikalt töös, kuid millest tavakodanik veel eriti ei tea. Olulisim on lubatud käitumismuster, et «jalakäija ja rattur seatakse arengukava järgi esikohale tänavate planeerimisel ja projekteerimisel, liikluse korraldamisel selgitatakse esmalt välja jala ja jalgratastel liikujate huvid».

Tartu ülikooli arendusprorektor Erik Puura kutsub lehenumber hiljem julgelt unistama ja annab teada, et lisaks peagi valmivale Deltale, kuhu üliõpilased ja IT-ettevõtjad saavad varsti sisse kolida, on ruumi veel ühele-kahele seesugusele IT-keskusele. Õigesti märgib ta ka, et «mida atraktiivsem on piirkond, kus ettevõtted saavad ja tahavad üleilmselt tegutseda, seda suurema panuse anname kogu linna arengusse».

Päris ilus tulevikupilt: elada linnas, mis tänu noorele verele ei vanane mentaalselt ning mis seetõttu sunnib ka linnajuhte väliruumi kõrgel tasemel hoidma, mu lapsed ja lapselapsed elavad heas keskkonnas, neil on töökoht rahvusvahelises ettevõttes ning mu kinnisvara hind aina tõuseb.

Kõnniteel parkimine pole inimõigus Foto: Artur Kuus

Kui tulla 2024. aasta unistuste kultuuripealinnast praegusesse Tartusse, on pilt kahjuks vähe teisem – atraktiivse, jalakäijat ja jalgratturit arvestava linna asemel on autota liikuja hoopis parkimislinnas. Et näha jalakäijale mõeldud tänavaruumis ebaseaduslikult parkijat, ei ole vaja pikalt kõndida, Postimehe toimetuse maja ees on see nii üle pooltel juhtudel, kui sealt mööda olen käinud.

Lisaks kõnniteedele parkimisele on parkimiskohtadeks kujunenud ka viimastel aastatel rajatud jalgratta- ja jalgteed.

Miks see nii on? Kas liiklejad ei tunne liiklusseadust, mis ei luba ilma eraldi tähistuseta kõnniteel parkida? Kas liiklejad ei tea, et jalgratta- ja jalgteel ei tohi üldse parkida? Või laadivad kõik kaupa, olgu selleks siis mälupulk tehnikapoest, soe toit restoranist või filmielamus kinost? On see hirm oma auto pärast – jalakäija ei hakka ju teed kitsendavat autot mõlkima, küll aga võib seda möödasõitev auto, kes äkki kitsastes oludes riivab parkivat autot?

Ma ei arva, et igat valesti parkijat peaks kohe trahvima hakkama, enamik inimesi muudab oma käitumist ka siis, kui probleemile tähelepanu juhitakse.

Olles valeparkijatelt küsinud, miks te nii teete, on enam levinud vastused: «Teised pargivad ka nii, kas nii ei või?», «Ma pargin ainult korraks», «Ma laadin kaupa» (toidukuller).

Olen ka linnapealt küsinud, miks selle probleemiga nii leebelt tegeletakse, miks pole IT-pealinnal äppi, mille kaudu saab igast valesti parkijast koos asukohaandmetega pilt saata ja et linn selle isikuga edasi tegeleb? Pole linnal vaja saata rohkem inimesi tänavatele, pole vaja kaameraid – kui jalgsi või rattaga liiklejatel on probleem, annavad nad teada ja vaja on ühte asjaga tegelejat.

Ma ei arva, et igat valesti parkijat peaks kohe trahvima hakKama, enamik inimesi muudab oma käitumist ka siis, kui probleemile tähelepanu juhitakse. Ja nende arvelt, kes eiravad probleemi, saabki see üks lisanduv töökoht palgakatte.

Vankrit lükkavad (kaksikute) emad on laste muudest vajadustest juba küllalt karastunud ega tee üldjuhul probleemi, vajaduse korral ootavad, kuni liikluses tuleb paus, lükkavad vankri äärekivist alla sõiduteele ja pärast autost möödumist tagasi kõnniteele ning liiguvad edasi. Sest päevakavas on esikohal lapsed ja kui lapsed kasvavad küllalt suureks, möödub ka see takistused-teel-probleem.

Ratastooliga liikujatel see probleem tavaliselt nii kergesti üle ei lähe, kuid kas 21. sajandi Tartus peaksime me üldse arutlema, kaua see probleem kestab? Autoga kõnniteel või invakohal loata parkimise puhul on tegu samasuguse ahistamisega, kui seda on lähisuhtevägivald või rassism. Viimastest probleemidest ja nendest rääkimise vajadusest on meie ühiskond aru saanud.

Kõrgepalgalised töökohad ning meie võimalikud tulevased pensionimaksjad hindavad head keskkonda, mitte läbikukkunud linnaplaneerimist. Muide, nende jaoks ei ole esmane auto omamine.

«Parkimiskohti ju ei ole!» on tavapärane retoorika. Linnakeskuses ei saagi olema, on minu kui linnaplaneerija vastus. New Yorgis, Londonis, Stockholmis, Helsingis – mitte kusagil ei ole olukorda, et kesklinnas saab väikese tasu eest või tasuta parkida. Parkimistasuga reguleeritakse autokasutajate käitumist kesklinnas, auto asendamiseks on ühistranspordisüsteem, jalgrattalaenutus ning -teed.

Inimeste suurema liikumisega suureneb keskmine eluiga ja väheneb õhusaaste. Nimetatud linnades ei imesta keegi, et oi, ta ei saagi autoga kõige kiiremini ja tasuta – seal on oma väljakujunenud käitumismuster, ainult sisserännanu võib selle üle imestada.

Teistsugune olukord on ameerikalikes väike- või lauslinnades, kus on laialt levinud drive-in-teenused. Miks ma seesugust võimalust tõsiselt ei võta, on see, et siis tuleks liikluse tagamiseks suur osa kinnistuid võõrandada ja maju lammutada ning siis ei täituks ka Erik Puura unistus, sest kõrgepalgalised töökohad ning meie võimalikud tulevased pensionimaksjad hindavad head keskkonda, mitte läbikukkunud linnaplaneerimist. Muide, nende jaoks ei ole esmane auto omamine.

Kõnniteel parkimine pole inimõigus Foto: Heiki Kalberg

Et linna tänavaruumi juurde ei teki ning tänapäeval enam üle Karlova majade neljarealist teed ei kavandata, tuleb meil kohandada enda käitumismustreid. Linnapea lootuse täitmiseks, et trahvida pole vaja ja inimesed muudavad oma käitumisharjumusi, on mul tartlastele kolm soovitust.

Esiteks proovige suvel tulevaid uuendusi – jalgrattaringlust ja ühistransporti. Kui tegu on kvaliteetse teenusega, siis jõuate. Küsige endalt, mitut autot teie peres ikka vaja on. Teiseks ärge parkige kõnniteedel ja jalgrattateedel, kui see ei ole vastavalt märgistatud. Valeparkijat kohates juhtige tema tähelepanu sellele eksimusele.

Kolmandaks käitugem keskmisest intelligentsemana ka liikluses, austades teisi ja hoolides nõrgematest liiklejatest. Kultuuripealinnaks saamine algab omavahelisest ruumijagamise kultuurist.

Tartu korrastatuim parkimine on maaülikooli linnakus – algul meeldetuletustega ja hiljem kahjuks trahvide abil on parkimine korrektseks muutunud. Kopenhaagenis tänavad nii linn kui autojuhid jalgrattureid: kui sealsed jalgratturid oleks hoopis autodes, siis oleks linna liiklus sõitvatest ja parkivatest autodest umbes. Loodan, et Tartu ei pea kõiki vigu ise läbi proovima, õpime teiste näidetest!