Mütoloogilised Tartu digikääbikud

Gabriela Liivamäe (31) fotonäitusel «Pidu makaronitehases» on Genialistide klubi trepimademel hiigellõuendile trükitud pilt modellist, kes vahib maavälise olendi pilguga pohla.

FOTO: Repro

Gabriela Liivamägi on kujunenud tänuväärseks Tartu kultuurielu fotodele talletajaks ning neid talletusi võib leida tema blogist plahvatus.blogspot.com. Genklubis on tema näitus «Pidu makaronitehases».

Digiajastul teeb igaüks fotosid, eriti oma sõpradest-tuttavatest-kolleegidest, ja üldse pole raske teha mingis lihtsas mõttes «häid», «ilmekaid», «inimlikke» ja muude seesuguste klišeede alla mahtuvaid pilte. Paljudele hakkab pildistamine meeldima ja juba ollaksegi varmad näitusi korraldama.

Ükski kunst – ei kirjutamine, joonistamine, muusikategemine – pole selles mõttes praegu lihtsam kui fotografeerimine, ja selles mõttes ei ole kuskil mujal kui fotos nii kerge ära tunda seda, et tõsises kunstis peab olema «midagi veel». Kahtlustan, et Gabriela Liivamäe piltides mõnikord seda «midagi muud» nagu oleks.

Esimesena jäid tema piltidest sügavale mu südamesse eelmisel aastal «Hullunud Tartu» festivali ajal tehtud pildid performance’ist, milles kunstnik ChanelDior mähkis Y-galerii galeristi Kaisa Eiche mustadesse kilekottidesse ja mattis maha.

See aktsioon oli muidugi juba iseenesest suurepärane idee ning ka modellid väga sobilikud, aga igal juhul oli Gabriela Liivamägi teinud sellest täiesti lummavaid talletusi.

Suureks fotošopitud pead

Nüüdsel Genklubi näitusel on üleval tillukeses formaadis pildid ilmselt Gabriela sõpradest-tuttavatest ja muudest põhiliselt Tartus ringi liikuvatest inimestest igapäevases, aga ka näiteks pulmamiljöös.

Enamasti on nende pead ebaloomulikult suureks foto­­šopitud, nii et nad on muutunud kuidagi eatuteks, mütoloogilisteks tegelasteks, digi­­ajastu kääbikuteks. Valitseb helge ja sõbralik, isegi natuke pühalik meeleolu. Nagu Diane Arbuse pildid, millest on kaotatud kõik kurb, traagiline ja negatiivne.

Mõnel pildil see nipp paraku kuigi hästi ei toimi; mulje jääb natuke lapselikust janditamisest, ühe avastatud nipiga (peade suurendamisega) liiale minekust.

Mõnel pildil aga toimib see väga hästi. Näiteks fotol, kus  suurendatud peaga kahe täiskasvanud proua vahel on normaalse peaga laps. Kuna lapse pea on suurendamata, kuuluks ta oma digikääbikustatud lähedastega võrrelduna mingisse hoopis teise maailma.

Või teisel pildil kaugel tänava lõpus sõitev suure peaga kergliikleja, kes näeb välja nagu jalgrattaga sõitev loode või tulnukas. Või kolmandal pildil kuidagi suitsiidses poosis lava ees pikali (ikka suurendatud peaga) neiu. Nojaa, see pilt enam eriti helge ei ole.

Muu träni vahel

Tillukeses formaadis pildid on Genklubi seintel eksponeeritud kogu muu träni vahel, mis neil seal klubis seinal on – raamaturiiulid, vanad raadiod, kitarrid, maalid. Sellisena  pildid muidugi kaovad väga ära.
Ühest küljest nii justkui võikski olla – väikesed armsad Tartu digikääbikud keset armast Tartu träni. Aga teisest küljest ei pääse need pildid nõndaviisi ikkagi mõjule.

Erandiks on hiiglalõuendile trükitud pilt trepimademel taaskord Kaisa Eichest, kes maavälise olendi pilguga silmitseb pingsalt üht pohla. See pilt on mu konkurentsitu lemmik käesoleval näitusel.

Viis suures formaadis portreed on ka üleval suures saalis, mis kuuluvad küll vist tõesti ülalkirjeldatud kategooriasse «head pildid», aga tunduvad mulle siiski natuke igavad.

Kuid kokkuvõttes on vägagi huviväärne näitus. Mingi toimiv, silmiavav reaalsusenihe on Gab­­riela Liivamäe piltides.


Näitust saab vaadata Genklubis (Lai 37 taga) 1. jaanuarini.

Tagasi üles