Juhtkiri: küll Hans aitab!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Christian Andersen
Hans Christian Andersen Foto: Repro

Reedeses Tartu Postimehes seletab regionaalminister Siim Kiisler meile kõigile Eesti Rahva Muuseumi uue maja probleemi ära Hans Christian Anderseni muinasjutuga keisrist, kes sai omale uued rõivad. ««Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!» – «Aga tal ei olegi midagi seljas!» hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: «Rongkäik peab edasi minema!», ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.»

Tegelikult võiks jutuvestja Anderseni üldse Eestile appi kutsuda, sest tema muinasjuttudega annab ära seletada suuremat osa Eesti probleemidest. Tartu Postimees pakub alustuseks välja väikese spikri.

«Samas tuli suur vesirott, kes rentslitruubi all elas. «Kas sul passi on?» küsis rott. «Pass siia!» Kuid tinasõdur oli vakka ja hoidis püssi veelgi kõvemini. Lootsik sõitis edasi ja rott tormas talle järele. Uh, kuidas ta hambaid kiristas ja puupulkadele ja õlekõrtele hüüdis: «Pidage ta kinni! Pidage ta kinni! Ta ei ole passi näidanud!»» (Sobib elamislubade ja IRLi skandaali seletamiseks.)

«Kui sügis kätte jõudis, oli Pöial-Liisil kogu veimevakk valmis. «Nelja nädala pärast on su pulmad!» ütles talle põldhiir. Kuid Pöial-Liisi nuttis ja ütles, et ta ei taha sellele tüütule mutile minna. «Tühi lora!» ütles põldhiir. «Ära tõrgu vastu, või muidu ma hammustan sind oma valge hambaga! Sa saad ju toreda mehe! Niisugust sametist kasukat nagu temal ei ole kuningannalgi! Köök ja kelder on tal kraami täis. Täna jumalat, et sa niisuguse mehe saad!»» (Sobib seletama Tartu koolivõrgu reformi.)

«Vennad olid jälle luikedeks muutunud, tegid suuri tiire ja lendasid viimaks kaugele ära, üks neist aga, kõige noorem, jäi paigale. Luik pani oma pea Elisa sülle ja Elisa silitas tema valgeid tiibu. «Homme me lendame siit ära ega tohi enne tagasi tulla kui alles aasta pärast, aga sind ei saa me niimoodi siia jätta! On sul julgust meiega kaasa tulla? Mu käsi on tugev küllalt, et sind läbi metsa kanda, kas meil kõigil ei ole siis küllalt tugevad tiivad, et sinuga üle mere lennata?» – «Jah, võtke mind kaasa!» palus Elisa.» (Sobib seletama noorte lahkumist Eestist.)

«Künka otsas oli tuuleveski – väljast uhke vaadata, ja ise oli ta samuti uhkust täis. «Ma ei ole sugugi uhke,» ütles ta, «aga ma olen väga valgustatud, seest ja väljast, igalt poolt. Päike ja kuu on mul välimiseks tarvitamiseks ja sisemiseks samuti, ja peale selle on mul steariinküünal, traanilamp ja rasvaküünal; julgen väita, et ma olen valgustatud; mina olen mõtlev olend...»» (Sobib kultuuriministri järjestikku tulevate kultuurikorralduste seletamiseks.)

«Kuid seda vaest pardipoega, kes viimasena munast välja oli tulnud ja nii inetu välja nägi, hammustati, tõugati ja nokiti, ja seda tegid niihästi pardid kui ka kanad. «Ta on liiga suur,» ütlesid nad kõik, ja isakalkun, kes oli sündinud kannustega ja arvas seepärast, et ta on keiser, ajas end kohevile nagu täies purjes laev ja läks talle otse kallale, ise kulistades ja peast päris punaseks minnes. Vaene pardipoeg ei teadnud, kuidas olla või mida teha, tema meel oli nii kurb, et ta nii inetu välja näeb ja kogu partla naerualune on.» (Sobib haldusreformi seletamiseks.)

Muidugi pole see kaugeltki kõik, Andersenil on palju-palju õpetlikke muinasjutte. Kui aga lisaks Hansule meie ministrid ja poliitikud veel ka vennad Grimmid appi kutsuks, oleks asjad meil ilmselt veelgi selgemad.

Tagasi üles