/nginx/o/2011/12/11/871852t1hccdc.jpg)
Laupäeval Tartus Lutsu raamatukogu saali sisenedes oli esimesel hetkel tunne, nagu oleks astunud kontorisse, sest igast suunast kostis järjekindel ja ülimalt kiire klõbin, nagu üritaks toatäis sekretärineiusid üksteist trükkimiskiiruses üle trumbata.
Polnud aga ei arvutiklaviatuure ega neiusid. Saal oli täis hoopis noormehi, kes pingsalt sõrmi vahtides või hoopis vastasseina jõllitades keerutasid välgukiirusel värvilisi plastkuubikuid.
Sellest on möödas ligi 40 aastat, kui Ungari leiutaja Ernö Rubik lõi värvilise kuubiku kujulise mõistatusmängu, mis sai kohe ülimalt populaarseks. ENSVs oli tol ajal vist küll igas kodus Rubiku kuubik riiulil olemas ning kleepsud kippusid suurest keerutamisest ära kuluma.
Nagu suurt kuulsust nautivate leiutistega ikka juhtub, kadus ka see varsti ning peagi mäletasid vaid vähesed, kuidas kõik kuus värvi õigetele külgedele paigutada.
Uue millenniumi ja interneti võidukäiguga taasavastati ka ajude ragistamise mäng ning praeguseks on sellest saanud tõsiseltvõetav mõttesport, millel on oma võistlused ja väga kindlad reeglid.
Puhutakse elu sisse
Eestis on nüüdseks peetud vaid viis ametlikku võistlust, laupäevane Tartu Open oligi neist viimane ja seni kõige pisem. Osalejaid oli kohal 12, lisaks Eesti omadele ka külalised Lätist.
Meil on juba võistlused mõningase hoo sisse saanud, lõunanaabrid on jõudnud nii kaugele, et järgmisel aastal on oodata nende esimest jõukatsumist. Leedukatel võtab see ilmselt aga veel rohkem aega, sest praegu pole mingeid kindlaid plaane tehtud.
Eesti võistlusi korraldab Ivo Kruusamägi, 23-aastane noormees, kes tegelikult ise Rubiku kuubiku lummusesse langenud polegi. Tema sattus sellele rajale tänu kuus aastat nooremale vennale Ukule, kes endale selle mängu avastas ning sai järjest kiiremini ja kiiremini lahenduse kätte.
«Ta sai nii heaks, et mõtlesin ta kuhugi võistlusele saata, sest arvasin, et kindlasti on ju võistlused olemas,» rääkis Ivo Kruusamägi. Oma suureks üllatuseks avastas ta aga, et kuigi mujal maailmas on võistlusi küllalt, pole Eestis aastakümneid ametlikult midagi korraldatud.
Kuna nii ei saanud asja jätta, siis juba mõni kuu hiljem, novembris 2009 toimus esimene Estonian Open kaheksa alaga.
Nagu selgub, on kuubikulahendajate võistlushimu jätnud ammu seljataha ungarlase loodud vaid 3 x 3 ruutudega kuubiku värvide sättimise.
Nüüdseks on loodud tohutult uusi võistlusalasid: lahendatakse mitmes suuruses kuubikuid ja püramiidi, seda kõike tehakse kinniseotud silmade, ühe käe või isegi jalgadega.
Võisteldakse mitte ainult aja peale, vaid selgitatakse ka seda, kes saab lahenduse kätte kõige vähemate liigutuste arvuga.
Nagu kuubiku algusaegadel, on ka praegu Eestis harrastajad peamiselt noored ning enamikus meesterahvad. Ivo Kruusamäe sõnul on tavaline võistlustel osaleja gümnaasiumiõpilane ning näiteks neid, kes aastakümneid tagasi lapsena kuubikulahendamisega tegelesid, käib vähe.
18-aastane Anti Ingel on üks Eesti edukaimaid kuubikulahendajaid, ta on kahel korral käinud ka maailmameistrivõistlustel. Sel aastal läks väga napilt – poolfinaalist jäi ta esimesena välja ning sai seetõttu paarisaja võistleja seas 49. koha.
Kuubiku sai Anti Ingel esimest korda kätte umbes viis aastat tagasi, kui sõber seda lahendama õpetas. Ta pürgis edasi ning üritas saada üha kiiremaks ja paremaks. See õpetajast sõber ning ka paljud teised, keda noormees ise on õpetanud, küll teavad, kuidas lahendada, kuid ei viitsi kiiruse nimel rassida.
Kui Uku Kruusamägi, kes vähemalt pealtnäha võtab asja mõnusa huumori ja lõbuga, hakkab seletama, kuidas täpselt Rubiku kuubikut lahendada saab, tekitab see ajakirjanikul üsna kiirelt ajulühise.
Meelde jääb, et räägiti midagi valge risti tekkimisest ja kihtide lahendamisest. Näiteks toodud pealtnäha juba pooleldi «valmis» kuubik keeratakse kiirelt jälle segapudruks, et paari järgmise liigutusega sellest õiget värvi külgedega kuup sõna otseses mõttes välja võluda. Kiirkorras ja ilma suure tahtmiseta ilmselt seda kunsti ei omanda.
Võistlustel oma kuubikuga
Seega, kui keegi tunneb asja vastu tõsisemat huvi, siis internetist leiab lahendamisvõimaluste kohta tonnide viisi kirjalikku materjali ja ka videoõpetusi.
Selle asemel võib siinkohal rääkida hoopis sellest, kuidas kuubiku värvid segi aetakse. Selle tarbeks on võrdse raskusastmega valemeid genereeriv arvutiprogramm. Seda keerutamistööd teevad meie kohalikel võistlustel need osalejad, kellel ei ole parajasti oma jõukatsumist ees ja jäävad korraldajale «looderdamisega» silma.
Võistlusel saab igaüks kasutada omaenda kuubikut. Ingeli sõnul on võõra kuubikuga võimatu teha sama head tulemust kui enda omaga, sest selle kruvid on teisiti pingutatud, kihid liiguvad teisiti ja kuubik ei ole lihtsalt käe järgi.
Oma kuubikut timmib igaüks ise ning on täpselt enda maitse küsimus, kui kõvaks pingutada kruvid. Seda tuleb küll silmas pidada, et mida tugevamalt kinni keeratud, seda jäigemalt kuubik liigub, liigne lõtvus võib lõppeda aga töövahendi laialilagunemisega keset võistlust.
Järgmine Eesti võistlus on tulemas suvel ning nagu laupäevaselt, kus saadi viis uut Eesti rekordit, on ka sealt oodata uusi ja paremaid tulemusi. Maailma üldtabelis tulevad muutused aga iga nädala alguses, sest puhkust ei võeta sellel alal isegi mitte jõuluõhtuks.
Rekordeid kuubiku lahendamises
Kinnitatud kiireimad tulemused 11. detsembri seisuga
2 x 2 kuubik
• Eestis 3,28, maailmas 0,69 sekundit
3 x 3 kuubik
(Rubiku kuubik)
• Eestis 10,46, maailmas 5,66 sekundit
4 x 4 kuubik
• Eestis 1.11,19, maailmas 30,28
sekundit
5 x 5 kuubik
• Eestis 2.13,65, maailmas 56,22
sekundit
/nginx/o/2013/07/05/1876346t1h5455.jpg)