Jüri Kõre: väliselt võõrad, aga tegelikult omad

Jüri Kõre. Foto: Pm

Ülemöödunud nädalavahetusel tõid uudistekanalid lugejateni-kuulajateni info Tallinna kodutute loenduse kohta. Sellised loendused on tavalised läänepoolses Euroopas, ida pool on ainsana sellega hakkama saanud Ungari. Mitte riigi toel, vaid mittetulundusühingute initsiatiivil.

Pealinnas kirja saanud arv (1500 kodutut) on iseenesest lootust andev. Tehti ju alles paar aastat tagasi, masu tipphetkel, hirmutavaid ennustusi. Neis hoiatati ees ootavate kümnete tuhandete korterist või majast väljatõstmiste eest. Väljatõstmisi on olnud, aga õnneks ei ole need suurendanud peavarjuta inimeste hulka.  

Kui hiljutine Tallinna loendus kõrvale jätta, on koduta inimeste arv välja hüütud ainult ühel korral – eksperdihinnanguna 2004. aastal. Siis pakuti alatise elamiskohata inimeste arvuks pealinnas kaks, kogu Eestis kolm tuhat. Seda arvu on korduvalt kritiseeritud, aga paremat tol hetkel polnud.  

Tallinna üritusel on peale otsese kasu (piiritleti keerukam sotsiaalabi vajav sihtrühm) veel üks lisaväärtus. Nimelt pandi proovile tänavuse aasta rahvaloenduse korraldajad. Nende tööd on lihtne kritiseerida, kui Tallinna kodutute arv jääb loendusel mingil põhjusel kätte saamata.

Elu või surm

Enne koduste asjadega jätkamist läheme hetkeks Ungarisse. Euroopa avalikkust häirib juba mõnda aega Budapesti linnavõimude otsus trahvida tänavatel, parkides, jaamades ja mujal magavaid koduta inimesi. See samm ei lähe päris hästi kokku Euroopa Parlamendi tänavu vastu võetud kodutust käsitleva jõulise resolutsiooniga.

Resolutsioon kutsub liikmesriike üles arendama poliitikat, mille abil likvideeritakse aastaks 2015 tänavakodutus. See ei tähenda igaühele eluaset, vaid peavarju, elatusvahendeid ja võimalusi liikuda elus edasi pärast üle elatud vapustusi (töökaotus, terviseprobleem, ebaõnnestumine pereelus vms).

Ungari pealinna võimuesindajad ei ole lasknud ennast Euroopast tulnud lauskriitikast häirida. Tänaval magajatele trahvi määramise reeglid on senini jõus. Trahvidega võib-olla õnnestubki probleemi osaliselt peita, viia päevavalguse käest varju, kuid sisulisi lahendusi see samm ei anna.  

Ega tänavakodutus pole ilusa linnavaate, turvaliste pargiteede või määrimata bussiistmete teema. See on elu ja surma küsimus. Olen näinud režissöör Rober Biveri ülesvõetud ja esitlusel tema enda kommenteeritud täispikka dokumentaalfilmi «Pignon sur rue» Pariisi kodututest (ligikaudses tõlkes «Tänavatuvi»). Kümmekonnast Montmartre’il filmitud tänavaelanikust oli kahe aasta möödudes elus ainult üks – see, kes oli suunatud psühhiaatrilisele ravile.  

Tänavale sattumine tähendab tohutu kiiret allakäiku (millele lääne ühiskond otseselt ei reageeri). Aga ka kiiret surma (ja seda ei saa humanistlikuks pidav riik või rahvas endale lubada).

Poolsada «teenindajat»

Tagasi koduste asjade juurde. Innustatuna hõimuvellede eeskujust või ka omaenese tarkuse toel, arutasid tallinlased mõni aeg tagasi kodututele kindlate «lesimiskohtade» määramist. Õnneks lõppes arutelu kiirelt ja tulemusteta. Sest paraku toovad mõtted kindlale rühmale kinnistatud alast silme ette pildi reservaadist või getost. Võib oletada, et kui niisugune mõte teoks teha, siis on Euroopa reaktsioon hoopis raevukam kui ungarlastele osaks saav kriitika.

Kodutud või «kodutu välimusega» inimesed bussijaamas, pargipinkidel, ühissõidukites, trepikodades, puukuurides ja mujal kõrvalhoonetes, varjupaiga lähedal tänavatel või kalmistul pole Tallinna eripära. Neid jagub kõigisse linna mõõtu asulatesse, ka Tartusse.  

Spetsialistide hulk, kes püsivalt või episoodiliselt kodututega kokku puutub, on aukartust äratav: sotsiaaltöötajad, eri valdkondade meditsiinitöötajad, varjupaiga personal, kiriku ja heategevusega seotud inimesed, igat masti turva- ja korravalvurid jt. Umbkaudu 200 «kliendi» kohta Tartus ligi 50 «teenindajat».  

Muu maailma kogemus näitab, et suurim sihtrühmaga seotud kulu ei ole mitte hoolekande, vaid hoopis tervishoiukulu. Kuigi veel tõestamata, on sama seaduspärasus võimalik ka Eestis.

Tartu linnale kuuluva asutuse Varjupaik hoone on vaatamata majanduskriisi tekitatud takistustele saanud nüüdseks väliselt uue vormi. Muutunud on ka sisu. Hoonesse mahub kolm eraldi teenindusüksust: öömaja (voodikoht või paar ruutmeetrit põrandapinda sellele, kes «põrsa moodi» välja näeb ja käitub), päevakeskus ja sotsiaalmajutusüksus.

Viimane on nõukogudeaegse ühiselamu analoog, mõeldud pikka aega tavakodanikust erinevat elu elanud persoonide «igapäevarutiini taluvuse kontrollimiseks». Näiteks tuvastamaks võimet tasuda üüri jms. Paljud kodutud on elu jooksul omandanud rühmalise eluviisi ega saa üksinda hakkama.

Sunnist pole abi

Projektipõhiselt tehti samasugust resotsia­­lisee­­rimis­­tööd varemgi. Selle töö viljana kasvab nende inimeste arv, kes nelja-viieaastase koduta oldud aja järel on kolinud kas linnale või eraomanikule kuuluvasse üürikorterisse.

Seni on lahenduseta, kuidas korraldada tänavatööd – kuidas võtta appi kontaktisikuid, kes suudaksid erapooletuse ja autoriteediga veenda kodutuid vahetama tänava varjupaiga või päevakeskuse vastu. See pole lihtne.
Eespool viidatud filmis oli stseene, kus külmade ööde eel bussidesse kogutud tänavaelanikud varjupaikadesse viiakse. Järgmisel, pisut soojemal õhtul lükkasid nad samasuguse pakkumise kindlalt tagasi. Miks, see on omajagu keeruline teema. Üsna sageli on tänavatöö tegijateks diakoonia, Punase Risti või Päästearmee asutused. Paraku on need Eestis üsna piiratud vahenditega.

Me ei saa sunniga muuta eluviisi, mille on omaks võtnud vara ja staatuse kaotanud inimesed. Või koondada neid selle eluviisi peitmiseks müüri või aia taha. Aga me saame tõkestada iga teo, mis ei mahu meie kirja pandud reeglitesse. Olgu see avalike kohtade prügistamine, lagastamine, rikkumine või midagi muud linnakodanikele vastuvõetamatut.