Peeter Olesk: vihakõne ja teisitimõtlemine

Peeter Olesk

FOTO: Margus Ansu

Vihastada tähenduses saada kurjaks on võtta enesele Poseidoni iseloom. Minu arvates ei anna poseidonlikkus meie rahvuslikule iseseisvusele juurde enamat kui vaid sõgedat sõjakust.

Vihakõne ei ole minu sõna. Õigupoolest ma ei teagi, mida viha tähendab – välja arvatud vahest see, et viha ei ole mingi väärtus. Ja ka kõne on hoopis midagi muud kui tige ning pahatahtlik remark või repliik või lihtsalt rõve sõim.

Kõne on iselaadne kunstiline tekst, niisiis selline sõnaline kompositsioon, mis umbes paarikümne minuti jooksul toimib nagu vektor matemaatikas. Temalgi on alguspunkt, suund ja siht. Mida need võivad endast graafiliselt kujutada, see on arusaadav igaühele, kes tunneb ära täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi. Hea kõne on hüpotenuusiline sõnade vallas.

Et selles veenduda, ei pea lugema ilmtingimata just Cicerot. Miinimumiks sobib suurepäraselt ka Lennart Meri (kes muide ei olnud imetabane oraator) kõne «Vabaduse valus valgus» 22. veebruaril 1992 Stockholmis (uuesti raamatus «Maailm ja meie». Koostaja Tõnis Idarand; Ilmamaa, Tartu, 2018). Vihakõne on liitsõna, mis hägustab oma kumbagi poolt ja lisaks alandab ta ka kuulajaid. Kui Peeter Olesk on seisus, mille kohta mõni teine võiks öelda, et ta on vihane, siis tegelikult olen ma vait ning mõtlen oma asjadest või lähen inglise kombel, kätt andmata, lihtsalt ära. Tõmbun endasse.

Miks? Suhtlemises võib ju teha ka pausi (paus Jüri Pihli ja minu sõpruses kestis kuus aastat), ent võib ka noomida, pahandada, manitseda, heasoovlikult hoiatada, pead vangutada, nimetissõrme viibutada – võimalusi on palju.

Aastal 1891 tekkis põhimõtteline arusaamatus kahe nimeka noorgrammatiku, indoeuropeistide Hermann Osthoffi (1847–1909) ja Karl Brugmanni (1849–1919) vahel, põhjuseks akadeemiline positsioon uurimistöös. Nendevaheline kirjavahetus katkes, aga kui Osthoff selle taastas, siis märkis ta kohe, et minevikuks muutunud konflikt ei pea teaduslikku sinasõprust lõhkuma, ja ilma pikemata see taastuski.

Lõppude lõpuks võib ju muidugi otsida abi ka kolmandalt. Ma ei mõtle kohtunikke, kelle tülisid maandav võime on seaduslikult reguleeritud. Mõtlen neid eetilisi autoriteete, kelle kogemuse iseloomustamiseks saab kasutada nii haruldaseks muutunud sõna nagu suuremeelsus.

See, mida tuleb karta, on mitte teisitimõtlemine, vaid patiseis, kus pole ühtegi alternatiivi.

Vihastada tähenduses saada kurjaks on võtta enesele Poseidoni iseloom. Minu arvates ei anna poseidonlikkus meie rahvuslikule iseseisvusele juurde enamat kui vaid sõgedat sõjakust. Niisugust, kus sõnu ei valita, sest ei tunta nende tähendust. Pikas perspektiivis puudub sellisel sõjakusel aga seljatagune.

Anda uuele valitsuskoalitsioonile sada vihakõnedest vaba päeva ei ole niisiis mingi suuremeelsus, eriti kuna sellest ei piisa. Uus koalitsioon ei vaja viha ja kui nii kummatigi arvatakse, siis tuleb pidada meeles, et viha ei tee ka opositsiooni senisest tugevamaks. Pealegi – kus see opositsioon asub?

Me teeme oma riigi parlamentaarse korralduse äärmiselt algeliseks, kui otsustame opositsiooni asukoha üle üksnes istekohtade paiknemise või vastuhäälte arvu põhjal. Opositsioon võib asuda nimelt ka meie sees, olgu näiteks kasvõi niisuguseski küsimuses, kas minister on oma ministeeriumi delegaat valitsuses või on ta valitsuskabineti liige kõikides probleemides, mis kuuluvad kabineti (ainu)pädevusse.

Just niisugune, mitme vabadusastmega opositsioon on üks põhjusi, miks portfellita minister võib ajada muidu selgepiirilised kastikesed valitsuse arhitektuuris segamini isegi siis, kui säärasel ministril on ühemõtteline mandaat kas koalitsioonilepingu järgi või peaministri poolt delegeerituna.

Võib-olla tuleb üldse kirjutada lahti, mis on «mandaat» ja mis «delegatsioon» ning kes neid tohib anda ning kuidas toimida siis, kui nad omavahel satuvad konflikti. Viimane on täiesti võimalik, kui mandaati ja delegatsiooni käsitletakse sünonüümidena, siis sellistena, et ka delegatsioon ei pruugi olla siduv.

Vastava võimaluse saab sõnastada ka küllalt lihtsa küsimusena: kes võib olla mingi asja ajamises niisugune delegaat ehk volitatu, kellele antud mandaat on võrdlemisi lai? Nii lai, et jääbki lahtiseks, millistes seostes see mandaat kehtib, sest mitte iga mandaat ei tarvitse olla ratsionaalne. Keskkonnakaitses igapäine asi!

Ei maksa arvata, et asjaomane probleem on puhtjuriidiline või lausa skolastiline. Näiteks kätkeb ta endas alternatiivide paljusust 1 … n. Kahtlemata oleks olemine lihtne, kui kõike annaks taandada küsimuseks «emb-kumb». Ent «teisitimõtlemine» on mitme-, mitte ainult kahetähenduslik sõna. Teisitimõtlemine selle sõna etümoloogilises tähenduses (indoeuroopa vastav tüvi tähendaks eesti keeles «istumise» vastandit ehk mittenõustumist sellega, nagu on olnud kombeks) ei ole algselt mingi poliitiline akt.

Ajalooliselt küll, kui dissidens tähendab lahkusulist. Niisugusel juhul ei oleks dissidentlus rohkemat kui mõtlemine siiski kõigest ühe alternatiiviga. Arvaksin aga, et säärane mõtlemine on pigem erandlik kui üldine. See, mida tuleb karta, on mitte teisitimõtlemine, vaid patiseis, kus pole ühtegi alternatiivi. Ja eelarvelised küsimused on kõik teisitimõtlejalikud ning mitte üheks käiguks, vaid pikaks ajaks, mitu käiku ette.

Uus koalitsioon ei vaja viha ja kui nii kummatigi arvatakse, siis tuleb pidada meeles, et viha ei tee ka opositsiooni senisest tugevamaks.

Olgu siinkohal toodud ainult kaks näidet, üks kodust, teine suurest ilmast. Interneti kaudu on Tartu apteegid omavahel ühendatud nõnda, et kas proviisor või apteeker saab oma kuvarit vaadates öelda, kus, millises teises apteegis on vastav ravim müügil. Aga oled õnnega koos, kui saad kõik ravimid ühest apteegist ja just sel kujul, nagu need on sulle välja kirjutatud. Muidu liikled apteekide vahet. Bussiga sõites tund, jala minnes kaks tundi (raekoda, Küüni tänav, Maarjamõisa).

Kui glükomeetril on vaja vahetada patareid, võib minna kauemgi, sest seda saab osta üksnes valitud elektrikaupade poest. Hea küll, ostad tableti või tinktuuri asemel köögi- ja puuviljad Tartu turult. Ainult et turukraamil puudub korralik apteekerlik legend ehk teisisõnu sa ei tea, kuidas on looduslikud ravimikaubad, näiteks õunad, enne töödeldud. Sind ravitakse nagu hane, ehkki sa oled inimene.

Näitena suurest ilmast tooksin ma Euroopa Liidu selle nurga alt, kust esimesena on näha tema piirkondlik ebaühtlus ja selle surve kahepoolsetele suhetele nii liidu sees kui ka temast väljas. Rääkimata teiste nimel – mina ei olnud Ühendkuningriigi lahkumiseks valmis, nagu ma aastakümneid tagasi ei mõistnud ka president de Gaulle’i, kes eelistas Inglismaale Nõukogude Liitu.

Eemalt, olemata liiati lugenud prantsuse lähiajaloolasi endid, on võimatu öelda, kui kaugele mõtles Charles de Gaulle ette, ent on fakt: Lääne-Euroopa üksipäini sisemiste ressurssidega toime ei tule, see kajastub ka eelarvepoliitikas, olgu mõõtkavaks kas kodused väljaminekud ravimitele või transnatsionaalsed energeetiliste varude magistraalid. Me võime ju brittide peale vihastada, aga see on viljatu viha.

Ega ole parem, kui annaksime neile sada vihavaba päeva. Polegi meie anda. Kõige totram oleks olla Euroopa Liidus niisugune pealtvaataja, kes vajab kohanäitajat.

Tagasi üles