Trükikojast tuli viipekeele aabits

Tartu Hiie kooli kolmanda klassi lapsed ja nende õpetaja Liivi Lubi vaatasid eile pärastlõunal vaimustunult uut õpikut ning lugesid seda elavalt nagu kurdid ikka, kasutades käsi, näppe, näoilmet, suud ja häält.

FOTO: Sille Annuk

Tartu Hiie kooli 3. klassi lapsed koos klassijuhataja Liivi Lubiga püüdsid eile üksteise võidu pista oma ninad väga köitvasse ja uude raamatusse, milletaolist keegi varem näinud ei olnud – eesti viipekeele aabitsasse.

Selle piltidest kirju raamatu tõi Hiie kooli Tartu kirjastuse Studium tegevtoimetaja ning aabitsa kujundaja Tiina Helekivi. Tema soov oli, et need lapsed, kes olid niisuguse õpiku valmimisse oma panuse andnud, võiksid sellesse esimestena pilgu heita.

Aabitsas on nimelt fotod Hiie kooli laste Ilona Reinsare, Mikkael Pääreni, Andre Siia, Silja-Liis Öpiku ja Angel Palgi väga eriilmelistest nägudest, mis illustreerivad aabitsa keha ja miimika peatükki – viipekeel on ju niisugune keel, mille «kõnelemisel» läheb lisaks käekujule vaja tervet keha ja suud ning kindlasti näoilmet.

Needsamad kolmanda klassi lapsed muutusid eile aabitsat lehitsedes väga elavaks ja häälekaks. Polnud kahtlust, et nende huvi raamatusse joonistatud sõrmendite, viibete ning nende kõrval seisvate eestikeelsete tähtede ja sõnade näitamise ja hääldamise vastu oli erakordselt suur. Laste näpud liikusid ja suud muudkui huilgasid.

Eesti viipekeele aabitsa autor on Tartu Ülikooli viipekeeletõlgi peaspetsialist Regina Paabo, kes ise on kurtide vanemate laps. Tema sõnul on nüüd kohe raamatukauplustesse ja viipekeelt kasutatavatesse koolidesse jõudev aabits tõepoolest päris esimene omataoline Eestis.

«Meil ei ole seni olnud isegi mitte niisugust mõtteviisi, et kurtidel lastel oleks mingi oma õpik, mis seonduks nende oma keelega,» selgitas ta. «Meie, eestlased, õpime keelt kooli minnes omakeelsetest õpikutest ja lasteraamatutest, kurdid lapsed on pidanud seda kõike tegema aga teise ehk eesti keele kaudu.»

Regina Paabo usub, et see raamat tugevdab kurtide identiteeti ja eneseväärikust, sest see on eelkõige suunatud kurtide kultuurile. «See aabits on suur asi ka täiskasvanud kurtidele, kes saavad nii oma lapsepõlve tagasi vaadata, ning laiemalegi lugejaskonnale. Huvi viipekeele vastu on aina kasvanud,» märkis Paabo.

Autor lisas, et tema maiuspala selles raamatus on helide peatükk, kus kurte lapsi õpetatakse mõistma helide maailma. Näiteks, et söömisega võib kaasneda matsutamine või et jalgade lohistamine ja tooli kohalt liigutamine tekitavad hääli, millega samuti tuleb seltskonnas arvestada.

Hiie kooli õpetaja Liivi Lubi lisas, et talle meeldib selle aabitsa puhul see, et pilt, sõna, viibe ja eesti keel on esitatud koos ning et raamatu lõpus on viipevara, mis ei ole mitte alfabeetilises, vaid käekuju järgi valitud järjekorras.

Eesti viipekeele aabits

• Kirjutanud Regina Paabo

• Illustreerinud Vilve Aavik-Vadi

• Toimetanud ja kujundanud Tiina Helekivi

• Rahastanud haridus- ja teadusministeerium

• Välja antud Tartus kirjastuses Studium

• Trükitud OÜ Greif trükikojas

Tagasi üles