Koolireform algab liitmisest ja lahutamisest, ehitamine jääb tulevikku

Urmas Kruuse ja Tiia Teppan. Foto: Sille Annuk/Margus Ansu

Gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine on Tartus teemaks olnud vähemalt kümme aastat. Viimaste sammudena on Reiniku koolist eraldatud Poska gümnaasium ning Forseliuse ja Raatuse gümnaasiumi puhul otsustatud gümnaasiumiosa likvideerida. Mis saab edasi?
 

Tiia Teppan: Eesmärgid on püstitatud juunikuus, kui 2010. aasta sügisel ellu kutsutud koolivõrgukomisjon andis üle analüüsi, milleks, kuidas ja millal linna munitsipaalkoolivõrku muudetakse. Komisjoni ei kutsutud kokku ilmaasjata, koolivõrgu saatust ei saa otsustada pelgalt linnavalitsus. Komisjoni esimees Toivo Maimets veel toonitas, et see on Tartule ideaalmudel.

Sealt sai selgus majja. Kindlus, et ei muudeta kaootiliselt.

Raatuse ja Forseliuse puhul oli otsus, et kui ei saada kokku 60 gümnaasiumi astujat, ei avata enam kümnendat klassi. See oli hästi ebamugav ja ebameeldiv.

Nii et see oli viga?

Teppan: Vigadest õpitakse ja enam ei hakka me juhusega mängima. Suvest siiani on olnud 54 koolivõrgu muutmise koosolekut, kus oleme teavitanud sellestsamast kavast. Suured vaidlused on olnud vene koolidega, kuidas neid liita, ja jäi otsus luua uus hariduskeskus.

Koolirahva kaasamise tulemusel on uus lähenemine Ülejõe koolide osas – Descartes, kommerts- ja Kivilinna gümnaasium tulid ise välja mõttega, et ärme jupita, ühel aastal, sügisel 2014, alustavad nende koolide gümnasistid tööd Kaunase 70 majas, kus on praegu Kivilinna kooli gümnaasiumiosa.

Tüüpkoolimajana ehitatud Nooruse 9 on võimalik ülikoolilt endale saada. Tervishoiukõrgkool kolis sealt just välja. Käivad läbirääkimised.

Tamme gümnaasium on väga populaarne – ma edaspidi ei nimeta ühegi kooli kohta hea või halb, kõik Tartu koolid on väga head –, seal on juba teine vahetus. Selles piirkonnas on korraliku suure gümnaasiumi vajadus – otsus on eraldada Tamme gümnaasiumiosa põhikoolist 2015. aastal.

Koolivõrgu muutmine rajaneb ühel eeldusel: gümnaasiumikohti Tartu linnas ei vähene.

Kui Tartu gümnaasiumid on head ka kahe või kolme paralleeliga, miks on mõistlik luua suuremaid põhikoolist füüsiliselt lahutatud gümnaasiume?

Teppan: Seda küsitakse. Mida rohkem on õpilasi, seda rohkem on võimalik kvaliteetselt tagada kohustuslike õppekavade täitmine ja anda valikuvõimalusi. Me ei saa kujutada ette, et 60 lapsega saame anda 8 või 9 ainekava aasta jooksul ja 110 valikainet kolme aasta jooksul.

Õpilaste kooslus jääb väga väikeseks, me killustame terviku. Mõttetu on teha tundi kümnele või kaheteistkümnele lapsele, õpetaja aeg maksab.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) mõte on, et gümnaasium ei ole suunatud laste õpetamisele, kõige tähtsam on õpikeskkonna loomine, et nad ise saavad otsustada ja valida, mis neid huvitab.

Murdepunkt 9. klassi lõpus on väga oluline. Nn torukoolides paneme lapse 1. klassi ja mõtleme, et 12. klassi lõpuni on ta lapsevanema valitud suunaga rahul. Tegelikult peame lastele andma võimaluse 9. klassi lõpus valida.

Kui täistsükligümnaasium oleks ainuõige, siis kõik lapsed lõpetaksid seal, kus alustasid, tegelikult pooled teevad valiku ja lähevad teistesse gümnaasiumidesse.

Kui kool esimesest kaheteistkümnenda klassini on halb, miks siis Härma jäetakse torukooliks. Kas Härma õpilased kannatavad seeläbi?

Teppan: Härma õpilased ei kannata. Härma on olnud mitu aastat piirkonnata kool, teeb esimesse klassi üle linna valiku. Teiseks on Härma gümnaasiumil suur roll rahvusvahelise ehk IB-õppe korraldamisel. IB-õpe pole üksnes gümnaasiumiosas, vaid ka põhikoolis. Surve selleks on tulnud kaitsekolledžilt ja ülikooli rahvusvahelistelt õppejõududelt.

Urmas Kruuse: Sõltumata mõjutajatest peame analüüsima, kas süsteem toimib sisu ja efektiivsuse mõttes hästi. Tartus on olnud suur sündimus, põhikoolikohti on juurde vaja, aga praegused kahe-kolme paralleeliga gümnaasiumid töötavad tühikäigul, õpilaskohtade arvu on kasutatud ebaefektiivselt. Oleks täiesti loomulik, et me sõltumata PGSist mõtleksime sellele.

PGS ei ütle, et gümnaasium peab olema viie paralleeliga ja põhikool ei tohi olla samas majas.

Kruuse: Riigi soovituslik gümnaasiumiõpilaste arv on 540. Meie suund on 430–450.
Me peame tagama põhikoolis õpilasele tooli, laua, klassiruumi ja õpetaja.

Olemasolevad koolihooned ei vasta õigusruumile ja hariduse tulevikusuunale. Peaksime mõtlema, kuidas parandada kvaliteeti ja teha seda kõige väiksemate negatiivsete mõjudega – pean silmas, kui palju ümberkorraldusele raha kulutame –, ning ka väiksemate moraalsete ja emotsionaalsete kuludega.

Kui tahta väikseid finantskulusid, saaks põhikooli panna tööle kahes vahetuses. Miks kahes vahetuses õppimine on halb, kui seda Tartus polegi ära kaotada suudetud?

Kruuse: Kui meenutame kehtivat arengukava, siis üks eesmärk oli minimeerida teine vahetus. Teadlaste ja lastevanemate hinnangust on tulnud teadmine, et mõistlik oleks, et teist vahetust on minimaalselt. Me oleksime selle saavutanud, kui õigusruum poleks muutunud ja kui sündimus ei oleks nii positiivne. Seda eesmärki ei ole maha võetud.

Arengukava järgi kujundatakse põhikoolid ühtluskoolina. Selgitage, mida see tähendab?

Teppan: See tähendab ühtlast haridustaset kõigis koolides. Ühtemoodi haridust.

Kuidas ühtluskooli põhimõttega käib kokku õpilasi valiv Härma kool?

Teppan: Põhjendasin ära IB-õppekavaga, muidu oleks vaja uus süsteem luua kuhugi teise kooli. Tulevik on ajaloo kõige parem kriteerium, võib-olla Härma tahab ise põhikooliks või gümnaasiumiks saada.

Kruuse: Peame vaatama süsteemi tervikuna. Iga kool on osa hariduskvaliteedist ja erinev sihtsuunitlus mõjutab üldist hariduskvaliteeti tervikuna. On täiesti ebamõistlik rahvusvahelist õpet lagundada ja seepärast on Härma kool ka sellisel kujul.

Kui põhikoolid peaksid olema ühtlaselt head, kas see välistab põhikoolid, mis on pühendunud teistest rohkem muusikale, mõnele keelele, kunstile või spordile?

Teppan: Ühtlaselt head, aga oma eripäraga. Kivilinnaga tekkis küsimus, et seal on spordiklassid. Loomulikult need jätkavad. Karlova hoolekogus oli jutuks muusikasuund. Linn on investeerinud koorimuusika suuna arendamiseks 1. klassist alates. See suund loomulikult säilib. Üks esimene klass saab muusikaklassiks, kuhu võib-olla tehakse ülelinnaline valik.

Te ei karda, et pärast gümnaasiumiosa lahutamist kaoksid ära koolide õppesuunad?

Teppan: Ei karda, me soodustame nende säilimist. See on koolijuhtide, õppealajuhatajate ja õppekavade koostamise teema, kuidas nad kooli üles ehitavad.

Kruuse: Tundub, et oleme erinevas paadis. Linnavalitsus ja volikogu kuskil, all eraldi on kool. Ja nagu me koostööd ei tee.

Räägime sisulisest vastutusest. Ühtluskool tähendab, et antakse baas. Põhikool on seotud klassiõppega, sotsiaalsete oskuste ja isiksuse kujundamisega, üks osa on õppesuundade kaudu selle mõjutamine. Kas see on kõige olulisem, on hoopis teine küsimus. Seda lisamõju on mõistagi võimalik anda ka huvihariduse kaudu.

Me ei tee reformi mitte üksnes selleks, et meil oleksid tugevad gümnaasiumid. Võtame Descartes’i või Raatuse, prantsuse keele suund või saksa keele suund, et oleme arendanud, mis nüüd saab? Mis põhikoolis on hästi käivitunud, peab jätkuma gümnaasiumiosas, näiteks tuleb mingis gümnaasiumis prantsuse keele eriklass. Kolme Ülejõe kooli kokkuistumine, et arutada, mida teeme, on väga positiivne.

Reform, mida sunnib tegema demograafiline olukord ja PGS, annab ideaalse võimaluse defineerida, vaadata ümber ja seada uusi eesmärke.

Praegu on kunstisuund kunstigümnaasiumis, kas teie ettekujutuses võiksid need 24 põhikooli lõpetajat minna edasi Poskasse, kus on plaanis kunstisuund?

Teppan: Neil on võimalus konkureerida. Karlovaga oli arutelu, et Poska on neile kõige lähem, miks mitte teha kunsti- ja muusikakallakuga kaunite kunstide õppesuund Poskasse.

Kruuse: Kui meil on spetsiifilise suunaga väike gümnaasium, on see nõrgem kui paljude paralleelidega gümnaasium, millel on näiteks võimalus valida kunstisuund.

Kui kõik 24 kunstigümnaasiumi lõpetajat pole võrdsed, siis need, kel on väga sügav soov, lähevad ilmselt Tartu kunstikooli. Sinna lähevad parimad. Samas on meil veel huvikool ja ühe gümnaasiumi juures kunstisuund.

Teie jutust järeldub, et ühtlase haridustaseme tagab see, kui põhikool ja gümnaasium asuvad eraldi?

Teppan: See on lihtsalt üks eeldus. Seal on õpetajate kompetents keskendunud ühele haridustasemele.

Kas on põhjendamatu väita, et koolivõrgu kujundamise arutelud koolidega on jäänud hiliseks?  Te kasutasite ka väljendit, et käite teavitamas, mis tuleb.

Teppan: Nüüd käivad juba sisulised koosolekud.

Kruuse: Võtame muutuse ajalise loogika. Jaanipäevaks valmis komisjoni raport. Järgnes koolijuhtide ja hoolekogude teavitamine. Kui vaadata, miks me läheme 22. detsembril sellega volikokku, siis on sellel väga selge põhjus. Millega on tegemist?

Jõuludega.

Kruuse: Stopp! Me käsitleme uut arengukava, selle arutelu on avalikust avalikum. Kui me teeme ettepaneku, siis avalikustamise käigus saab veel teha ettepanekuid. Mitut kooli see kava järgmisel aastal puudutab?

Teppan: Kahte, Annelinna gümnaasiumi ja vene lütseumi ühendamist.

Kruuse: Me ütleme ära, mida teeme kolmandal, neljandal või viiendal aastal. Saame kogu teadmise keskendada kvaliteedi kasvule, mitte kõhklusele, kas muutus tuleb või ei tule.

Koolivõrgu muutumise kava eeldab ehitamist ja ümberehitamist. Mitme koolimaja projekteerimine praegu käib?

Teppan: Üks ehitus on konkreetne, Nooruse 9 kapitaalremont. Ülikooliga on eelleping maja omandamiseks tehtud.

Kust tuleb koolivõrgu ümberkorraldamiseks ja uute koolimajade ehitamiseks raha? Korduvalt on öeldud, et linnal ei ole selleks raha enne aastat 2015.

Kruuse: Me ei ole seda eraldi eelnõusse pannud, enne on vaja arengukava sisu üle vaielda. Samas on mitu etappi, aastani 2015/16 ja edasi.

Arengukavas räägitakse kolmest uuest põhikoolist ja lisaks Nooruse tänava koolimajale veel ühest gümnaasiumist.

Teppan: Neid on vaja arengukava viimasel perioodil, aastail 2017–2020.

Põhikooli vajadus tekib siiski märksa kiiremini.

Teppan: Kui nüüd ei teki seda olukorda, et lapsed kolivad ära. Mingil määral on võimalus teatud perioodiks teine vahetus. Esimene võimalus uus põhikool saada pole mitte uue maja ehitamine, vaid Puiestee tänavas Kroonuaia kool, kus on 160 õpilast, aga mahutavus üle 500.

Mis aastal võiks see põhikoolina alustada?

Teppan: Seda aastat ei ole me välja käinud. Ei käi ka praegu välja. Enne on vaja lahendada kaasava hariduse ja hariduslike erivajadustega laste küsimus riigi tasandil. Meil on vähemalt neli aastat aega.

Kõlab nii, et siiamaani te ei ole teinud selleks reformiks finantsplaani?

Kruuse: Mismoodi ei ole teinud? Stopp! Küsite eeldusel, et me viime ellu ideaalprojekti, kus on vaja kuut uut koolimaja. Teate väga hästi, milline on minu seisukoht igasuguste uute objektide ehitamise kohta järgmisel seitsmel aastal. Ei ehitata enne, kui kogu olemasolev ressurss on maksimaalselt kasutatud.

Te tõite Härma kooli näite. Seal tuli hoolekogu kokku ja lapsevanemad otsustasid, et on valmis tooma juurde teise vahetuse. See on iga kooli eraldi otsustus.

Iga uue koolimaja ehitamisel peame küsima, kas see on mõistlik ja kus on tasakaal teise vahetuse juurde tegemisel. Saame otsustada, kui palju juurde ehitame, kui teame, kui palju tuleb väljastpoolt Tartut õpilasi. Mäletate, mis juhtus Tamme gümnaasiumis ühel kuul: juurde kirjutati kaks klassitäit esimese klassi lapsi.

2015. aastani teame väga hästi, milline on meie võimekus midagi ehitada. Pärast 2015. aastat kavandame prioriteetsed investeerimiskohustused lähtuvalt koolivõrgu ümberkorraldustest.

Mis on see garantii, et näiteks Tamme gümnaasiumi uue hoone ostmiseks leitakse raha, kui kunstigümnaasiumis pole näiteks 30 aastat remonti tehtud?

Teppan: Jooksvat remonti on kindlasti tehtud. Ärge palun unustage, et remontimise vajadus on olenemata sellest, kas on täistsüklikool või põhikool. Raha planeeritakse vastavalt arengukavale. Me ei saa raha planeerida enne, kui ei ole teada, kuhu me suundume.

Kruuse: Peame olemasolevat ressurssi maksimaalselt ära kasutama, siis on meil eeldused rohkemateks vahenditeks. Kui keegi näiteks oleks viis aastat tagasi suutnud ennustada, et seaduseruum muutub nii palju, et see paneb ka füüsilise keskkonna mõttes koolid ebavõrdsesse olukorda, siis me ei peaks seda kava praegu sellisel kujul arutama.

Masulaadne nähtus võib korduda või kesta pikalt.

Teppan: Sellepärast me optimeerimegi koolihooned.

Kruuse: Me alustasime klassiruumide optimaalsest kasutamisest. Sõltumata sellest reformist on meil vaja seda veel optimeerida. See tähendab, et kas meil on masu või ei ole, pole meie jaoks vabandus. Kui me nüüd ei spetsialiseeri ega optimeeri, siis teiste vahetuste hulk kasvab selgelt rohkem. See on see valikute koht.

Mõistlik on hoida teist vahetust nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Kui meil oleks linnas küsimus ainult koolimajade ja lasteaedade rahavajadusest, siis oleks lahendus ka lihtsam. Aga ma ei saa vastutustundlikult öelda, et ma hakkaksin praegu tegema projekti koolimajale, mis ilmselt läheks käiku 2017.

Vastutustundega saan ma öelda, et me oleme praegu teinud endale perspektiivsed finantsanalüüsid selles osas, mis on meie võimekus aastani 2015 ja kuidas see on kooskõlas laste arvuga. Teine asi on see, et uute kohustuste võtmisel ja võimalikul kaasfinantseerimisel me arvestame väga selgelt sellega, et meie põhivajadused lähevad sellesse valdkonda. See tähendab, et toredust väga palju luua ei saa.

Teppan: Aga mida me praegu teeksime? Põhikooli kohti ei jätku ju. Kas teeme uue koolimaja? Raha läheks siis uue koolimaja peale ja olemasolevad koolid ei saaks midagi. Aga lapsed käivad nendes koolides nagunii edasi. Meil on need vaja korda teha. See on esimene asi.

Umbes 10. detsembriks saame linnavarade osakonnast täieliku auditi koolihoonete olukorra kohta ehk mis on vaja koolile teha, et ta oleks põhikoolihoonena kasutuskõlblik. 2800 gümnaasiumikohta on tagatud aastani 2020.

Millal võiks kuues eestikeelne gümnaasium alustada?

Teppan: Miks kuues? On viis eestikeelset ja kuues on venekeelne. Kuues tuleb siis, kui on kolme ja nelja paralleeliga, aga miinimum on viis eestikeelset gümnaasiumi. Aastani 2020 ei näe me kuuenda järele mingit vajadust.

Aga edasi? Materjalidest võib lugeda, et kui ainult Tartu põhikoolide lõpetajatest rääkida, siis juba aastal 2021 on vaja rohkem gümnaasiumikohti? Ja kui arvestame ka maakonna lapsi, kus jääb ka gümnaasiume palju vähemaks, siis ...

Teppan: Ärge unustage, mis aasta praegu on – 2011. Te tahate, et ma ütleks nüüd, et üheksa aastat hiljem tuleb uus gümnaasium. Seda hakatakse ikkagi hiljem tegema ...

Kruuse: Materjalis on selgelt kirjas, et olemasolevate gümnaasiumite põhjal on võimalik kohtade arvu suurendada.

Aga 2020 ja hiljem tekib palju suurem vajadus?

Teppan: Ma ei apelleeriks praegu nii kauge tulevikuga.

Kruuse: Spetsialistid on öelnud, et 85 protsenti põhikoolide lõpetajatest gümnaasiumi on liiga suur hulk. Tegelikult võiks see olla 70 protsenti. Ennekõike oleme siin linnavalitsuses Tartu linnakodanike huvide eest ja alles seejärel peaksime mõtlema selle peale, mis saab maakonna koolidest. Las maakonna omavalitsused võtavad ise oma otsused vastu.

Tartu on hariduse tõmbekeskus.

Kruuse: Sellepärast me arvestamegi 25 protsendiga. Arvestades neid võimalikke gümnaasiume, saab hakata katma ka seda kasvu. Kindlasti ei ole see teema aastal 2021/22, kui suureneb gümnaasiumis õppijate arv. Kui see üldse osutub teemaks, siis võib-olla alles aastal 2025. Ja ma ei ole üldse kindel, et ka siis on vaja uut koolimaja ehitada.

Teine küsimus on see, et kui lapsed ei lähe gümnaasiumi, siis nad peaks minema kutsekooli, aga kutsehariduskeskuse vastuvõtu võimekus ei ole ka nii suur?

Teppan: Aga proportsioon jääb ju samaks. Gümnaasiumi õpilaste arvukus ei suurene, vaid väheneb. Surve kutsekoolidele ei suurene. Või mis aastast te räägite? Me ei tea praegu sedagi perspektiivi, kuidas kutseharidus areneb ning millised suundumused on riigil hariduses.

Me ei saa praegu hakata kaklema 2021. aasta pärast. Meil on vaja praegu lahendada aastad 2012 ja 2013. Siis hakkame kaugemat perspektiivi vaatama.

Kas linnal on raha siis olema, kui on vaja Nooruse tänava hoone ülikoolilt ära osta?

Kruuse: Loomulikult. Kui volikogu otsustab selle arengukava heaks kiita, mille üks osa on Nooruse tänava hoone ostmine, siis jah. Me ei kiida heaks seda, mida me osta ei saa. Me oleme praegu reserveerinud rahavoogu mitmetele objektidele, hetkel on see seotud näiteks Idaringtee ja ka Nooruse 9 majaga.

Meil on olemas kohustuslik investeeringute kava, kus me peame omama rahavoogu selleks, et viia ellu teatud projekte. Nooruse tänava maja on sinna sisse arvatud ja see eelnõu läheb kohe volikokku.

Nagu me praegu teame, siis Idaringtee omafinantseeringuks te kavatsete raha laenata?

Kruuse: Aga see on normaalne. Me oleme seda enne ka teinud ja investeeringuteks võib raha laenata.

Kui linnas on ainult viis gümnaasiumi, siis hakkab hommikuti hirmus logistika toimima?

Kruuse: Vastupidi, logistika jääb väiksemaks. Kui tegu on kodulähedase põhikooliga, siis suurem osa rahvast ei sõida bussiga ega rända ühest linna otsast teise. Vaatame põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste proportsiooni. See väide on alusetu.

See ei ole teie arvates probleem?

Kruuse: Ma arvan, et hakkavad vähem sõitma. Kui me räägime õpilaste arvust, siis praegune eeldus on see, et vähem hakkavad ringi sõitma, sest nad hakkavad käima oma kodulähedases koolis. Nende teekond peaks selles kontekstis olema väiksem.

Kas te näete sellel reformil ka mõnda miinust ehk mis on selle reformi risk?

Kruuse: Ma ei oska selles mõttes riski näha. Risk oleks see, kui selle tegevuse tulemusena muutuks midagi kardinaalselt halvemaks.

Kas see risk oleks siis väiksem, kui me midagi ei tee? Kui keegi ei paku alternatiivi ja ütleb, et võib jääda nii, nagu on, ja meie paneme käed laua peale ja vaatame, mis juhtub, siis ma küsin, kas me viskame kõik teadlaste ja spetsialistide väljaöeldud mõtted prügikasti ja eirame objektiivset reaalsust.

Mis on siis alternatiiv? Me ei ole siiani kuulnud ühtegi alternatiivi. See teema on üleval olnud juba aastast 2004 ja isegi varem, aga tunnetuslikult ei ole seda võetud kunagi nii tõsiselt kui praegu.

Üldjuhul tähendab igasugune reform poliitikule vastasseisu. Loomulikult me arvestasime, et tuleb palju emotsioone. Küsimus on selles, kas olla või mitte olla. Me väidame seda, et status quo’ga ei ole võimalik edasi minna. Ja see oleks kindlasti suurem risk kui tekitada teatud muudatusi.

Te olete suhteliselt noored inimesed, kas olete valmis inimestele silma vaatama, kui näiteks 10–15 aasta pärast tuleb hakata mõnd Tartu praegust gümnaasiumi taastama?

Kruuse: Ma ütlen, et tuleb olla paindlik, arvestades objektiivset hetke olukorda või järgnevat kümne aasta perspektiivi. Miks me peaksime hakkama mõnda gümnaasiumi taastama, kui me räägime uue maja juurde ehitamisest.

Aga kui seda uut maja siis ei ole?

Kruuse: Mul oleks väga piinlik inimestele silma vaadata – teades seda, et kümne aasta pärast ma Tartu linnapea ei ole –, kui ma ütlen, et praegune olukord on normaalne ja me veame sellega välja.

Nähes neid fakte, mis on praegu laua peal, ütlen ma seda, et seda muutust tervikuna on vaja ja volikogus tuleb saavutada koostöö ja see heaks kiita. Mitte elada teadmatuses ja arvamusel, et järsku läheb õnneks. Me katsetasime seda paari kooli näitel ja see ei olnud väga mõistlik.

Teppan: Reformi ootus on ka kooli direktoritel, kes ütlevad, et tehke see otsus juba ära.

Kas te ei karda, et selle reformiga teeb Reformierakond endale Tartu linnas järgmisteks valimisteks karuteene?

Kruuse: Reformierakond? Miks te räägite Reformierakonnas? Koolivõrgu komisjonis olid kõik poliitilised esindajad. Kõige hullem asi diskussiooni surmamisel on see, kui ollakse vastu ega tooda ühtegi argumenti. Kui me vaatame linna arengut tervikuna, siis me ootame opositsioonilt väga viljakaid ettepanekuid.

Küsimus

Miks on lastevanemate, õpetajate ja vilistlaste vastuseis sellele reformile nii tugev?

Urmas Kruuse: Seal on emotsionaalsed ja ka isiklikud põhjused. Reform tekitab pinget. Mõeldakse ka selle peale, et täna ma olen gümnaasiumi direktor, aga homme põhikooli direktor. Pedagoogid mõtlevad sellele, kas nad jäävad tööst ilma. Kui me vaatame üldarvu, siis on meil neid juurde vaja. Eks erinevaid emotsioone on ka ajaleheartiklites olnud, näiteks Lauri Leesi kirjutas, aga tema muretseb ju oma kooli pärast.

Tiia Teppan: Me oleme koolidirektoritega eraldi kohtunud. Aga kuidas nad lähevad selle sõnumiga edasi? Mis surve tuleb õpetajatelt? Koolidirektorid on tunnistanud, et reformida on tülikas. Iga tülikas asi on ebameeldiv. Parem on mitte midagi teha. Aga tegelikult nad ei ole selle vastu. Direktorite seas tehti anonüümne küsitlus. Enamik ütles, et koolivõrgu muutmise kava on väga hea ja tuleb ära teha, aga minu kooli puhul palun jätta see tegemata.

Kas te ei arva, et haridustase tuleb inimestest, mitte sellest, kas põhikool asub gümnaasiumiga ühes majas või eraldi?

Urmas Kruuse: Ma ei ole päris nõus. Mis on välja tulnud erinevatest analüüsidest – praegu samas koolis käivaid põhikooliõpilasi eelistatakse gümnaasiumiossa konkureerimisel. Kooliastmete lahutamisel muutuvad kõik õpilased gümnaasiumi konkureerimisel võrdseks. Kooli keskkond tervikuna, saate aru, jah, kooli keskkond, mis ei ole vähetähtis, kujundatakse ümber sellele spetsiifikale.

Pikas perspektiivis on täiesti võimatu olemasolevates ruumides kujundada ümber koolikeskkonda nii, et see pakuks head kvaliteeti nii gümnaasiumile kui põhikoolile. Eesmärgid ja nõudmised on nii erinevad.

Kui mõtleme ruumi säästlikule kasutamisele, siis keskendumine ühele astmele annab võimaluse ressurssi paremini ära kasutada.

Tiia Teppan: Gümnaasiumilapse õpetamine on läinud selliseks, et tahame suunata lapse arengut, paneme ja võtame. Tegelikult on gümnaasium lastele ise otsustamise ja valimise teema.