Rutikveres selgub, kuidas piimast sai või, juust ja kohupiim vanasti
29. aprill 2019, 11:40
/nginx/o/2019/04/28/12006290t1h4a85.jpg)
Paari nädala pärast, 11. mail avab Jõgevamaal taas uksed Rutikvere meierei, mis viib külastaja tagasi aega, kui piimakoda 90 aasta eest tegutsema hakkas.
Uuenduskuur, mille võttis ette Pajusi mõisat taastav põllumees Lembit Paal, kestis ligi kolm aastat ning laona kasutatud hoone hakkab taasavamise järel tööle muuseumina.
Kuidas töö Rutikvere meiereis üheksakümmend aastat tagasi käis? Lembit Paal näitab kõigepealt meierei ees olevat estakaadi, millele lehmapidajad vanasti jahutatud piima nõud asetasid. Sealt liikus piim edasi kaalule, samal ajal võttis meier proovi.
Piim valati läbi riide ja mustus jäi sinna pidama, riie riputati kõigile vaatamiseks ning lehmapidaja nimi kirjutati sinna alla. «Kui piim oli väga must, oli inimestel ikka häbi ka,» rääkis Paal.
Lõsski ei läinud raisku
Et meiereisse toodi jahutatud piim, tuli see enne töötlemist taas üles kuumutada. «Jahutamata piim ei säili, aga jahutatud piim läheb tükki, kui see koorelahutajasse panna,» selgitas põllumees.
Soojendatud piim rändas koorelahutajasse, kus sellest eraldati koor, üle jäi lõss. Koor läks võivanni ja lõss suurde pütti. Kuna 90 aastat tagasi lõssi ei töödeldud, läks lahja vedelik tagasi talumeestele, kes selle loomasöögi sisse segasid või muul moel ära kasutasid.
Paali sõnul pole tänapäeval suurt midagi muutunud, peale selle, et lõssi töödeldakse ja masinad on uhkemad. Kui meierei 1929. aasta jaanuaris avati, käis seal töö petrooleumivalgustusega, elekter pandi piimatööstusesse alles 1960. aastatel.
Anname võtme majapidamisse üle tee, sealt saab igaüks selle võtta ja majas ringi vaadata, sõnas ettevõtja Lembit Paal.
Taastatud meierei on üks kolmest väiksest piimatööstusest, mis 1920. aastate teisel poolel Rutikverre rajati. See oli Eesti piimanduse ajaloos ainulaadne juhtum, kus meiereid asusid üksteisest umbes 50 meetri kaugusel. Meierei rajas Rutikvere piimaühing, mis tootis peamiselt võid, juustu, kaseiini ehk piimavalku ja kohupiima.
Nõukogude ajal sai meiereist piimapunkt, kuhu nn individuaallehmapidajad ehk maainimesed oma lehmade piima müüsid ning kust see enamasti pärastlõunal kollase pütiga piimaautoga suurde piimakombinaati viidi.
Rutikvere meierei töötas Tartu piimatoodete kombinaadi koosseisus piimapunktina 1991. aastani.
Rutikvere meierei on kaheksas hoone, millele Lembit Paal aidanud elu sisse puhuda. Juunis peaks valmima üheksas, Pajusi mõisa sepikoda.
Ehitus on käsil ka vanas tõllakuuris, kuhu on kavas rajada meelelahutuskoht. «Meil ei ole maju, kuhu mahuks sada inimest, tõllakuuri mahutaksime 130 inimest,» märkis Lembit Paal. Mõisa peahoone on kasutusel rahvamajana, sinna mahub 80 inimest.
Igaüks saab vaadata
Vanade hoonete taastamine on kallis ja aeganõudev töö. Miks põllumees sellega tegeleb? Paal vastas, et küla kokkutulekul tajus ta, kui tähtis on inimestele nende kodukohaga seonduv ning kuivõrd neid puudutab kõik, mida meie isad-vanaisad on oluliseks pidanud. «Mul on hea meel, et sain meierei taastamisega anda pisikese panuse meie rikka agraarajaloo tutvustamisse,» ütles ta.
Alates 11. maist on kõik oodatud meiereiga tutvuma. «Anname võtme majapidamisse üle tee, sealt saab igaüks selle võtta ja ringi vaadata,» sõnas Lembit Paal.
Meierei rajas Rutikvere piimaühing, mis tootis peamiselt võid, juustu, kaseiini ehk piimavalku ja kohupiima.
Eesti piimandusmuuseumi juhataja Anneli Siimussaare sõnul annab Rutikevere meierei hea ettekujutuse sellest, milline nägi välja 1930. aastate piimatööstusettevõte. «Eestis leidub palju vanu piimapunkte ja koorejaamu, mis seisavad kasutult, ja seetõttu on mul muuseumi juhina väga hea meel, et Lembit Paal on olnud meierei taastamisel järjekindel,» ütles ta.