Eriliste käte ja jalgadega tavalised inimesed

Eliise Tani ja ta ema Sigrid Tani seisavad uksel, mis on avatud suurde maailma. 13-aastane Eliise tunneb end päris tavalise tüdrukuna, kel pole elus mingeid erilisi piire ees. Seda tänu sellele, et nende pere kõrval on kogu aeg olnud ortopeed Andrei Nikolajev, kes seisab hea Eliise jalaproteeside korrashoiu eest. Foto: Margus Ansu

Kolmeteistkümne aasta vanune Eliise Tani tuleb koos emaga mööda treppe silgates üles ja vaatab mulle küsivalt otsa. Et pärigu ma nüüd, mis mul vaja – aega tal eriti ei ole.

Eliise Tani õpib Ülenurme gümnaasiumi seitsmendas klassis ja käib muusikakoolis. Solfedžotund just lõppes. Neljakümne viie minuti pärast algab orkestriproov – metsasarv jäi ema auto istmele ootama.

Vaatan Eliise käsi, millel näppe peaaegu polegi, ja küsin: ku-i-das?

Metsasarvega on lihtne, ütleb Eliise. Selle mängimisel läheb vaja ainult vasakut kätt. Ja klahve on tol pillil ainult kolm. Aga plokkflöödiga, millel pealpool seitse ava, on pisut keerulisem. Seitsmendat auku on Eliisel raske katta, sest paremal käel tal näppe peaaegu ei ole.

Eliise paneb lauale oma vasaku käe ja vadistab: «Näe, neil näppudel siin on kolmas lüli puudu. Vaid sellel ühel, kõige pikemal, peaks kolmas lüli olema ... vist.»

Siis paneb Eliise lauale parema käe ja jätkab: «Nendel näppudel siin on ainult esimeste lülide alus ...»

Ema Sigrid Tani ütleb, et flööti mängib Eliise seitse aastat ja mängides pöörab ta oma paremat kätt mitmes suunas, on kohe erakordselt osav. Eelmisel kevadel näiteks sai Eliise Tani üleriigilise puhkpillikonkursi Tartu voorus nii metsasarve kui ka plokkflöödi mängimises esimese koha. Te ei kujuta seda ette!

Ema räägib, et nad on onu Andreiga ehk ortopeed Andrei Nikolajeviga kaalunud, kas lasta teha Eliisele käeproteesid või mitte. Aga kuna Eliise saab oma kätega suurepäraselt kõik asjad tehtud, siis ei ole mõtet tellida talle kalleid käeproteese, mil oleks vaid kosmeetiline ülesanne.

Jalg võib otsast kukkuda

Eliise päevad on tõesti tihedad. Kas on vaja mõelda lähenevale geograafiaolümpiaadile või näitemängu proovile või paljudele sõpradele, kes on temast lahutamatud. Samuti käib tüdruk trennis – ujumas.

«Vahel juhtub, et mul kukub keset rada jalg otsast ära – siis ei ole muud, kui ma pean sellele järele sukelduma,» räägib tüdruk ja kihistab naerda.

Püüan ette kujutada, kuidas see oleks, kui ujudes tunned, et jalalaba on korraga kadunud. Siis vaatan Eliise säravat nägu ja lepin – olgu, see on naljakas.

Eliise Tanil on kaasasündinud, keerulise nimega geneetiline sündroom. Lisaks sellele, et tüdrukul on eripärased näpud, puuduvad tal varbaluud. Selleks, et õigesti käia, head rühti omada ja liigeseid õigesti koormata, peab ta kasutama silikoonist proteese, mis jalga panduna näevad välja nagu jalad ikka, aga tegelikult on jalalaba peale tõmmatavad ihuvärvi sussid.

«Nüüd me ei ole vist juba aasta aega onu Andreile helistanud,» ütleb Eliise ja vaatab küsivalt ema poole. «Mul see kasv sai läbi!»

Esimesed silikoonproteesid sai Eliise kolmeaastaselt. Edasi need muudkui vahetusid. Mõnesid sai ta kanda ainult üheksa kuud, kui need juba väiksed olid.

«Me oleme onu Andreiga juba kümme aastat koos töötanud,» räägib ema Sigrid Tani ning kirjeldab, mida tähendab proteesi tellimine ja kui pikk see protsess tegelikult on.

Jalalt tuleb kõigepealt võtta kipsjäljend ja lasta selle järgi mõnes välismaa kallis ortopeediafirmas valmistada esialgu prooviprotees. Siis tuleb vaadata, mis proovitööga praktikas juhtub. Kust hakkab pigistama, kust hõõruma, kuhu vaja panna paksendust juurde, et tugi saaks jalale tugevam.

Pärast katsetusi saadetakse prooviprotees välismaale tagasi, kust siis lõpuks tuleb pärisprotees. Selle korrashoidu valvab loomulikult, nii nagu Eliise ja Sigrid ütlevad, onu Andrei.

Eliise ütleb, et kuna tal normaalset jalalaba ei ole, siis ei saa ta hüpata. Ka laulupeo pikast rongkäigust on ta pidanud esialgu loobuma. Kontsakingi ei saa Eliise samuti kanda.

«Mul on siin üks luu,» räägib ta. «Mitte varbaluu, aga üks teine luu, mille peale inimesed tavaliselt ei toeta. Selle all ei ole minul patja. Ja sinna peale ei tohi sattuda liiga suurt raskust, mis minul kontsakinga kandes siis just tuleks.»

Mis see siis teeks, küsin asjatundmatult.

«Mul on siis väga valus,» ütleb Eliise. Vaiksemalt kui muidu.

Igal õhtul enne magamaminekut võtab tüdruk oma silikoonist sussid jalast, peseb need sooja vee ja seebiga puhtaks ning asetab käterätiku peale kuivama. «See on nagu topelt hambapesu,» ütleb Eliise ja naerab kaasakiskuvalt. «Ja siis pesen enda hambad!»

Hädatarvilik Andrei

Jalaeksperdis töötav tehnilise ortopeedia spetsialist Andrei Nikolajev on hädavajalik mees mitte ainult Eliisele ja ta perele. Patsiente, kes võivad teda ootamatult vajada, on mitukümmend, võib-olla isegi poolsada. Telefoni hoiab Nikolajev alati enda lähedal ja vastab kõikidele töökõnedele seitse päeva nädalas.

Talle võib näiteks helistada üks eraettevõtjana tegutsev Tartumaa mees Kalev (nimi muudetud), kes kaotas autoavariis vasaku jala. Kalev kannab reieproteesi, mille põlvepuksid võivad olla ära kulunud. Või vajab amort kuskil vahetamist või on hakanud hülss hõõruma.

Praegu töötab Andrei Nikolajev näiteks selle nimel, et tellida Kalevile niisugune jalg, mida ei peaks jalaköndiga järele lohistama, vaid mis astumise ajal survet tundes viskab end ise järgmiseks sammuks ette.

Kaleviga juhtus autoõnnetus 13 aastat tagasi. Oli aasta lõpp, tee pime ja märg ning tuiskas. Kalev jõudis roolis istuvale kaaslasele öelda, et kuule, mis sa kihutad, sa ei näe ju üldse midagi ...

Rohkem Kalev ei mäleta. Kui ta kaksteist päeva hiljem haiglas silmad lahti lõi, tuli hakata seedima fakti, et jalga enam ei ole. Kohtumine ortopeed Andrei Nikolajeviga pani ta üsna pea tegutsema ja mitte norutama.

«Andrei ütles mulle, et kohe tuleb hakata liikuma. Könti tuleb hakata kohe harjutama,» meenutab Kalev. «Et mida aeg edasi, seda raskem pärast on.»

Paari kuu pärast sai Kalev oma köndile «midagi» otsa. «Esimesed proteesid olid ikka hirmsad küll,» meenutab ta. «Seitse kuud käisin kepiga, siis harjusin ära. See läks väga ruttu, Andrei ka imestas.»

Praegu on Kalevil neljas protees, aja edenedes on need muutunud üha moodsamaks. Kalev ütleb, et kiidab senimaani iseennast, et võttis Andrei sõnu kuulda. Tänu sellele elab ta elu, mis ei lase norutada. Ujuda saab, tantsida saab. Joosta ei saa. Kui nüüd uus protees tuleb, siis võib-olla saab tulevikus ka joosta.

Kalev ütleb, et vedanud on ju sellegagi, et ümberringi on teda toetavad sõbrad ning kodus kuldaväärt naine ja kaks poega, teinekord kipuvad nad tema eest ära tegema neidki asju, mida Kalevi meelest poleks vaja ära teha.

Õhtul võtab Kalev oma vasaku jala alt ja paneb seina äärde seisma.

«Kui olen päeval endale korraliku koormuse andnud, siis õhtul tunnen, kuidas miski pigistab varbaid ja kõditab. Praegugi, kui siin istun, tunnen, nagu varvas toetaks vastu maad,» ütleb Kalev.

Loo ootamatu lõpp

Ortopeed Andrei Nikolajeviga, kellest Eliise ja Kalev mulle teineteise võidu jutustasid, kohtusin ma samuti. Kuidas siis muidu.

Dr Andrei Nikolajev ja ta kaastöötaja, tehnilise ortopeedia meister Sirje Saaremaa, rääkisid mulle oma tööst ja elust patsientidega kaks pikka tundi. Lõpuks otsustasin, et miski ei iseloomusta neid inimesi paremini kui Eliise ja Kalevi lood. Need aga said juba kirja.