Aasta prokurör: ka kurjategija on inimene

Lõuna ringkonnaprokurör Toomas Liiva. Foto: Margus Ansu

Riigiprokuratuur valis tänavuseks aasta prokuröriks Tartumaal raskete isikuvastaste kuritegude lahendamist juhtiva Lõuna ringkonnaprokuröri Toomas Liiva.

Tapmised, peksmised, röövimised ja ähvardamised. Ei saa öelda, et teie leib just kergelt lauale tuleb?

See on töö nagu iga teine. Prokuröri töö ongi selline, et peame kokku puutuma ka elu pahupoolega.

Milliseid tundeid tekitas aasta prokuröri tiitel?

Seda ei tasuks üle tähtsustada. Ma arvan, et enamik mu kolleege väärivad sama tiitlit. Tõsi, selle saamiseks oli vaja kaheksateist aastat töötada.

Tiitli seletuskirjas on märgitud, et teil on võime leida alati edukas uurimistaktika. Mida on sellega mõeldud?

Paratamatult pead olemasoleva inimeste ja raha hulga juures tegema valikuid. Teinekord tuleb minna julgemalt kohtusse toimikuga, kuhu võiks veel mõningaid tõendeid koguda. Paraku ei ole meil selleks alati aega. Praegu on kohtusse saatmise järjekorras 30 kriminaalmenetlust kindlasti, sel aastal olen juba saatnud kohtusse 46 kriminaalasja.

Kuidas ühe kriminaalmenetluse juhtimine käib?

Keerulisematel juhtudel, kus pealtnägijaid ei ole, arutame kindlasti politseinikega läbi, millised on taktikalised käigud. Kriminaalpolitseinikud, kellega koos töötan, on niivõrd kogenud, et erilist prokuröri abi nad ei vaja. See oleks ka võimatu, sest neid on üksteist, mina olen üksi. Sellel rühmal on pidevalt töös üle kahesaja kriminaalasja.

Mina pean olema kohtusaalis või olen toimikuid ette valmistamas. Nemad teevad oma tööd.

Paadunud kurjategijate puhul on teil ilmselt oma nõksud, kuidas neid teatud mõttes üle kavaldada?

Seda kindlasti. Alati pead individuaalselt lähenema. Eks nad püüa uurijaid eksiteele suunata, aga küsimus on enese kehtestamises.

Kui suur kaal karistuse määramisel on inimese soovil koostööd teha?

Mitte niivõrd soov koostööd teha, kuivõrd kurja teinud inimene peab ikkagi tõepoolest kahetsema. Seisab seaduseski, et kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus. Alati peab vaatama, mis kuriteoni on viinud – kas see oli ettekavatsetud, provokatsioon või juhtus täiesti kogemata.

Eluaegse vanglakaristuse saanud kahe memme mõrvar August Burkevitš palus kohtusaalis vabandust ja ütles, et ta tegi väga paha teo. Kas see ei ole käsitletav kahetsusena?

Ma ei saa seda kuidagi pidada kahetsuseks. Burkevitš hakkas midagi tunnistama alles siis, kui oli mõrvapaikadelt leitud asitõenditega vastu seina surutud. Saades aru, et olukord on väga kehv, võttis ta kursi hoopis teise suunda. Kohtuliku uurimise käigus ta rääkis ka oma versiooni, kuid see ei olnud kindlasti see, mille prokurör kohtule esitas.

Mida loodab Burkevitš teie nõutud ja kohtu määratud eluaegse vangistuse otsust edasi kaevates?

Kergemat karistust. Nüüd on iseküsimus, kas 59-aastase mehe puhul on suurt vahet eluaegsel ja 20 aastal.

Kui palju kiputakse uurijatega vaidlema ja tõendeid vaidlustama?

Üsna vähe. On olnud üksikuid juhtumeid, kus lugupeetud kaitsja on oma kaitsealusele pähe pannud mõtte, et me võidame selle protsessi. Pärast on pikaks ajaks vangi mõistvat kohtuotsust kuulata suhteliselt piinlik.

Milline kuritegu on kõige enam meeles või läinud hinge?

Eks nad kõik avalda mingit mõju. Taasiseseisvumise järel on 20 isikule määratud eluaegne vanglakaristus, neist kümnele protsendile minu osalusega. Aastal 2003 suri Tartu vanglas Mais Avetisjan – esimene eluaegne vang, kes on kandnud oma karistuse lõpuni. Mees mõisteti süüdi selle eest, et tappis 1999. aastal Tõrva kandis naabertalus elanud perekonna.

Kuna oli kahtlus, et ta oli toime pannud teisigi kuritegusid, käisin temaga vanglas vestlemas ja ütlesin, et räägi ära. Tema vastas, et mida ma selle eest vastu saan. Avetisjan suri, viies tõenäoliselt osa koledaid saladusi endaga igaveseks kaasa.

Mäletan hästi juhtumit, kus üks mees mõisteti vangi tänu autojälgedele. Surmavaid vigastusi saanud kannatanu suutis veel autoga sõita, kuid sõitis kraavi. Et sündmuskohalt lahkuda, pidi tapja üksildasel umbteel sõitma üle oma ohvri autojälgedest. Ta väitis, et ei märganudki kraavis asunud autot. Tegelikult oli auto ka põlema pandud, ohvri kehas oli kuulihaav ning tema pea oli puruks löödud.

Politsei fikseeritud rehvimuster oligi lõpuks ainus asi, mida süüdistatav ei suutnud seletada. Lõpuks hakkas ta rääkima midagi ufodest. See jutt ei avaldanud kohtule muljet.

Millises seisus on Tartus Herne tänavas ning Vara vallas aset leidnud tapmiste uurimine?

Kõik, kes peavad olema ühiskonnast isoleeritud, viibivad arestimajas. Vahistatud on nii Supilinna tapmises kahtlustatav kui ka kaks Vara valla kuriteos kahtlustatavat.

Mis teid üldse prokuröri ametisse viis?

Kui ajalukku minna, siis võib-olla raamatud. Vene ajal oli selline kirjanik nagu Juri Bondarev, kes kirjutas teistsuguse nurga alt. Neid raamatuid lugedes tekkis mõte, et tahaks õigust õppida.

Otepääl oli varem suur autoremonditehas, kus terve Baltikumi MAZid käisid remondis. Eesti aja alguses olin seal valveülem. Sealt oli politseisse minek juba loogiline samm. 1991. aastast olin Otepääl uurija, prokuröri töö algas 1994. aastal.

Kas tööga seoses olete tundnud hirmu enda või lähedaste pärast?

Ei ole. Asi on selles, et ka kurjategijaga suheldes pead neist teatud mõttes hoolima. Nemadki on inimesed. Keegi ei ole sündinud kurjategija. On muidugi paadunud kurjategijaid, kellele püüad selgeks teha, et siin pole midagi isiklikku, et see on «äriasi». Ja nad saavad aru.
Praegu ei ole põhjust arvata, et keegi väga vimma kannaks.

Inimene peab end kuidagi laadima. Kuidas teie seda teete?

Tuleb ette, et oled päev otsa kohtusaalis, särk on närvipingest märg ning oled paar kilo alla võtnud. Istudes. Aga kui panen õhtul kabineti ukse kinni, ei ole mul väga palju muresid. Kodus istun ratta selga ja teen mõne ringi.

Kuna minu isa oli Otepääl spordiorganisaator, siis sai noorest peast sportida päris usinasti. Ma olin vist viieteistkümnene, kui sõitsin esimest korda läbi Tartu maratoni. Kokku olen maratoni kümme korda läbi sõitnud. Tartu maratoni üritustesari on väga tänuväärne. See sunnib pingutama. Rattaralli on ehk 18 korda läbitud.

Hoopis tihedamalt olete suusatamisega seotud?

Aastal 2000, mil poeg läks esimesse klassi, mõtlesin, et Otepää mees peaks ikka oskama hästi suusatada. Hakkasin otsima treeningurühma ja lõpuks leidsin poja pinginaabri vanaema, tollase Audentese spordikooli treeneri Maaja Laasiku, kes nõustus poissi õpetama.

Aastaks 2002 kuulus treeningurühma juba üle 20 lapse ja oli vaja leida uus treener, sest Maaja jäi pensionile.

Juhuslikult märkasin ühisel korvpallitreeningul Kalju Ojastet, kes oli tollal Eesti laskesuusakoondise teine treener. Tekkis mõte meelitada Kalju üle murdmaasuusatamise juurde. Selleks, et minu jutt oleks veenvam, palusin abi Mati Alaverilt.

Nii juhtuski, et ühel hetkel said Otepääl Karupesa hotellis kokku kolm meest. Mina veensin Kaljut tulema Karupesa Teami treeneriks, Mati pakkus lisaks Eesti noortekoondise peatreeneri kohta. Kalju nõustus.

Kuidas klubil läks?

Aastaks 2008 võttis Karupesa Teami treeningutest osa 56 last. Treenerid olid Kalju Ojaste, Taivo Tigane ja Tanel Ojaste. Ma võin liialdamata väita, et olime sellel hetkel parim noorte suusaklubi Eestis.

Minu ülesanne oli leida raha, palgata treenerid ja määrida võistlushooajal laste suuski. Selle aasta alguses andsin teatepulga noorematele üle. Poeg oli selleks ajaks viiekordne Eesti noortemeister murdmaasuusatamises.