Siiri Laidla: kevadpuhastus

Siiri Laidla

FOTO: Kristjan Teedema

Viimaks võib kergendatult ohata, et talvekülm on selleks korraks möödas. Saab soojad vammused kappi panna. Mu kadunud ema ütles suure seinakapi kohta «koomits». Natuke pelgasin seda koomitsat. Seal elasid riidekoid, kelle meeleheaks tuli koomitsasse sookailuvarsi ja naftaliinitablette annetada. See toit neile ei maitsenud. Pigem võisid need elukad su villase kampsuni varruka ja sokikanna olematuks pureda. Kui aga toas lendles koiliblikas, ei saanud ma üldse aru, miks pidin teda taga ajama ja tapma. Ajasin ja tapsin. Selle eest sain kümme kopikat taskuraha. Et siis kellegi tapmise eest?

Ülestõusmis-, lihavõtte-, munapühad, mis just äsja olid ... See kevadine tähtsündmus võiks meile meenutada, et elu on püha. Sõnal «püha» on eesti keeles mitu vastet. Miski, mis väärib pidu, pühitsemist, tähistamist. Unustamata sealjuures ka meie ilusa keele vahvat vimkat, mis seob tähistamise taevatähtede ja ka kirjatähtedega. Miski, mis sunnib vaatama kõrgemale kui oma koomitsa ülemine riiul, kus kõiksugu träni hulgas võib leiduda ka mõni kallisasi. Vana fotoalbum. Diapositiivide näitamise masin. Lapse esimene omatehtud savikujuke. Papist karp kirjade ja õnnitluskaartidega nendelt, keda enam ei ole.

Jah, kirju enam ei ole ega tule. See kaduvikku vajunud suhtlusmoodus on muutunud väheste hobiks. Aga ikkagi oleks ju tore saada pühadeks tervituskaarti, jänkude ja pajutibudega? Ümbriku ja margiga, päriselt, mitte meiliga.

Mida me siis õigupoolest tähistame? Ikka seda, et oleme veel koos, saame oma kallite seltsis elada ja hingata, neile head toitu pakkuda ja värskest kevadest rõõmu tunda. See on privileeg meie pidetus ilmas.

Kevad hüüab puhastumise järele. Nii seesmise kui ka välise järele. Usklikud peavad paastu. Aiapidajad roobitsevad kulu kokku, et puhastustuli viiks vanad, elujõu kaotanud oksad ja taimed minema. Linnakorteri perenaine tõttab aknaid pesema. Tõesti, majasilmad hakkavad rõõmsamalt pilkuma, kui nad talvetolmust päästetakse. Tehkem siis neile seda rõõmu. Kusjuures – seda võiks teha ka peremees või pere mees, mitte jätta kodukorrastamine üksnes naise pärusmaaaks!

Mul on koristamisega omamoodi suhe. Aastate eest, kui otsisin töötukassa abil rakendust (ega leidnud), arvati, et võiksin läbida puhastusteenindajate kursuse. Riik maksab, töökohad ootavad. Mõistagi on koristaja ehk peenemalt öeldes puhastusteenindaja amet vajalik, arvasin toona. Mis siis, et kõrgharitud eesti filoloog. Ükski oskus ei jookse mööda külge. Huvitava kogemuse võrra rikkam ikka. On ju tõsi, et asutuse direktor või juhataja võib mitu päeva mujal viibida, töö käib ikka edasi. Kuid kui väljakäike ega prügikaste paar päeva ei koristata-tühjendata, tuleb sellest suur hais.

Nii õppisin tänapäevaseid puhastusmeetodeid ja -vahendeid kasutama. See oli lausa täppisteadus: doseerisime profipesuvahendeid süstla abil pesuvette milliliitri täpsusega, iga erineva põrandakatte jaoks (PVC, eri sorti puit, linoleum) oli spetsiaalne lahus. Õppisin põrandaid õlitama, võimsaid tolmu- ja veeimureid käsitsema. Õpetati puhastuslappi korralikult kokku voltima, et tekiks kaheksa tööpinda. Ja nii edasi. Pidin eksamigi andma.

Selle tulemusena suundusid paar kursuse lõpetajat laevadele ja Soome tööle. Soomes olevat siivooja auväärne amet, ka palga mõttes. Mul tuli ka koristusfirmas praktika sooritada. Näinud aga nende poolt pakutud paakunud kaltsu, tsemenditolmust kõvastunud moppi, hajevil töögraafikut, mõistsin, et teooria ja praktika on kaks eri asja. Oma puhastuslapi voldin nüüd siiski teaduslikult kokku.

Puhastusteenindaja töö ei lõpe eales. Vahel juhtub aga, et prügi jäetakse maha meelega. Et näiteks laulupeo järel koristajatel oleks ikka tööd ja pudelikorjajaid rõõmustaks suur saak. Paari päeva eest kohtasin kõrge maja uksest väljuvat poisikest, kes parasjagu kommi suhu pistes kommipaberi maha viskas. Sealsamas lähedal töötas majahoidja, vanem naisterahvas.

Ütlesin poisile: «Võta, palun, see paber üles ja vii prügikasti.» Poiss vahtis abiotsivalt siia-sinna, viimaks pomises: «Mina ei teinud.» No jah, ilmselt viskas kommipaberi maha tema teine mina, see paha ja rumal ... Hea seegi, et ma poisi vanematele vahele ei jäänud. Tuleb üks mutt siin last ahistama!

Peskem siis oma aknad ja kardinad puhtaks, et valgus pääseks sisse. Laadigem end kevadiste rõõmudega, olgu selleks kohtumine kirju liblikaga või päikesekollane paiseleheõis. Olgem üksteise suhtes kannatlikud ja mõistvad, sest kevadine ulm võib ka pähe hakata ning isegi peataolekut põhjustada.

Palugem, et uus valitsus tegutseks koristajate lemmikvanasõna järgi: «Uus luud pühib ikka paremini.» Ja et Leiutajateküla Lotte leiutaks sellise pudeliharja moodi riistapuu, mille abil saab oma räämas hingesopid põhjalikult puhtaks rookida. Kevad ju. Uus algus.

Tagasi üles