Päevatoimetaja:
Richard Särk

Julm kultuuritöötaja räägib rahva vastu seina

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Harrastusteatris on Marju 
Marga võtnud endale lavastaja ameti, oma esinemissoovi saab ta aga rahuldada uusfolgi naiskollektiivis Muso, kus neli naist laulavad kelmikaid ja kuraasikaid rahvalaule.
Harrastusteatris on Marju Marga võtnud endale lavastaja ameti, oma esinemissoovi saab ta aga rahuldada uusfolgi naiskollektiivis Muso, kus neli naist laulavad kelmikaid ja kuraasikaid rahvalaule. Foto: Margus Ansu

Kui Võnnu kultuurimaja direktor Marju Marga intervjuuks ettepaneku sai, tahtis ta hirmsasti ära öelda, aga südametunnistus ei lubanud – vallalehte teha aidates peab ta pidevalt inimesi moosima ja kuidas ta nüüd ise siis vedelaks lööb.

Kaks asja, millest Margal ilmselt kunagi puudu ei tule, on jutt ja naer. Tema ametis on neid mõlemaid hädasti vaja. Esimest selleks, et vastu puiklevad inimesed nõusse rääkida, ning teist selleks, et neid pärast tegevuse juures heas tujus hoida.

Marga kiitis, et tal on pooleteise aasta jooksul tekkinud Võnnus ülimalt hea meeskond või pigem naiskond, kellega koos korraldada ja teha. Nelja-viiekesi aga üldjuhul tervet etendust lavale tuua ei õnnestu. Seetõttu tuleb abi juurde küsida sealt, kus väga vastu ei hakata.

Näiteks tuli mõned kuud tagasi kultuurimajja abielupaar, kes tahtis hakata korraldama harivate filmide õhtuid (need on praeguseks käima lükatud), Marga aga värbas aktiivsed inimesed kiirelt ka harrastusteatrisse.

Kogemata direktoriks

Kultuurimaja direktoriks saamine on omaette lugu. Nimelt polnud kolm aastat lastega kodus olnud Margal erilist plaani uuesti tööle minna. Siis aga kandideeris tema sõbranna töökohale, millest ta ära ütles, ning soovitas ka Margal kuhugi niisama proovida, sest see olevat huvitav ning andvat kogemusi ja enesekindlust.

Lihtsalt sõbrannale nina pihta andmiseks – masu oli täies hoos ja tööd oli kultuuritöötaja ametist lihtsamateski keeruline leida – hakkas Marju Marga töökuulutusi läbi vaatama ning kohe hüppas talle ette Võnnu vallavalitsuse pakkumine, kuhu ta CV nalja pärast ära saatis.

Elulookirjeldus ise ajab Margat siiani muigama – see oli tehtud ülepeakaela, oli puudulik ja stiilis «olen lihtsalt tore inimene».

Nagu tollane vallavanem talle pärast rääkis, oli see olnud teistest nii erinev, et ta kutsus naise juba puhtast uudishimust jutule, et näha, kes see tore inimene siis on.

Pärast kolm tundi kestnud töövestlust oli Võnnu kultuurimajal uus direktor ning Marju Marga lasti õndsas teadmatuses oleva väikeasula peale lahti.

Kultuurikolledžis teatripisiku saanud Marga on praeguseks hakatanud mitu teatriringi ning lõbus jant «Häbemata kosilane» esietendub paari nädala pärast. Jant sai valitud, et näitlejatel endal oleks seda hea teha ja publikul tore vaadata. «Harrastusteater peab ju lõbus olema,» ütleb Marga.

Lisaks on alustanud naiste-, pere- ja terviseklubid, eelmisel aastal oli ka titering, mis ehk varsti taas varjusurmast ärkab. Marga korraldada on samuti kaerajaani võistutantsimine ja teatetants.

Poole kohaga noortetöötaja

Marga ise arvab, et kultuurimaja direktori koht anti talle suuresti ka tema noorsootöötaja tausta pärast ning praeguseks on ta võtnud oma tiiva alla kohalikud noored, et neid juhendada, suunata, kaasata ja pidevalt utsitada.

Mida Marga noorsootöös üldse ei kannata, on silmakirjalikkus, sest tema arvates õpivad noored eelkõige eeskujust. «Kui sa ise suitsetad, siis räägi noortele, et see on tervisele halb, mitte ära ütle, et nemad seda teha ei tohi!» räägib Marga teemast, millesse ta suhtub ise ülima kirglikkusega.

Võnnu vallavalitsuse töötajatele on ta korduvalt ja tulemuslikult rääkinud, et maja ees suitsetamine ei anna kohalikele lastele head eeskuju ning tuleks seetõttu lõpetada.

Kuna kultuuritöötaja kohustused võtavad aega tavaliselt õhtuti ning harrastusteatris osaleb ka Marga abikaasa Marek, jääb vahel napiks aega kodus sirguva kolme- ja viieaastase poisipõnni jaoks. Neil vajalikel aegadel on õnneks abi saadud vanavanematelt ja Võnnu kultuurielu seetõttu seisma ei jää.

CV

• Sündinud 1979 Räpinas.

• Lõpetanud 1998 Põlva keskkooli, asus edasi õppima Viljandi kultuurikolledžisse, mille lõpetas 2003.

• 2010. aastast Võnnu kultuurimaja direktor, 2004–2010 Põlva valla noorsootööjuht, 2003–2006 rühmajuht Põlvamaa õpilasmalevas, 2004. aasta suvel rahvakultuuriürituste korraldaja Põlva talurahvamuuseumis, 2003 ja 2004 Peri kultuuri- ja noorsootöötaja, 2002. aasta suvel lastelaagri kasvataja Andu matkamajas, 1998–2003 lastelaagri kasvataja Piva­rootsi töö- ja puhkelaagris, 1996–1998 noortejuht Põlvamaa Punases Ristis.

Arvamus

Inga Talvis
Sõber ja kaaskorraldaja


Tunnen Marjut nüüdseks juba tükk aega ja õige mitme kandi pealt. Marju on tõeline vedur, alati laetud hea energiaga, mis paneb ka teised tema kõrval jaksama, tahtma ja suutma.

Kõik, kes tahavad vastata vähegi ausalt, peavad möönma, et peale Marju saabumist on Võnnu kultuurielu tõelise vungi sisse saanud ja need kodusistujad, kes väitsid, et «Võnnus pole ju midagi teha», peavad nüüd oma passiivsust õigustama mõnevõrra nigelama vabandusega «kõike on nii palju, et ei tea, millest osa võtta».

Kahtlemata on Marjus tubli ports näitlejaverd. Selle mõistmiseks piisab, kui vaadata teda kultuurimaja üritusi korraldamas või Musoga esinemas.

Kahtlustan, et osa Marjust ihkakski suurele lavale. Võib-olla just sellepärast veab ta erilise entusiasmiga Võnnu näiteringi, rääkides inimesi osalemiseks ära niisuguse innuga, et «ei» öelda tundub võimatu.

Teatrietenduses «Häbemata kosilane» esimest korda üles astunud rahvateatrinäitlejana võin kinnitada, et Marju on lavastajana väga asjatundlik ega pelga parema tulemuse nimel emotsionaalselt, puust ja punaselt ette teha.

Mul on olnud rõõm olla külaline Palli talus, kus lahke perenaine Marju soojendab mõnevõrra näljastena paistnud külalistele ühepajatoitu ja pakub kodukooke. Oma küpsetisi reklaamib ta tavaliselt sõnadega «see saigi väga kole» või «ongi parem, et esimesena ära söödi, pärast enam keegi ei taha». Koogid, muidugi mõista, kaovad laualt kiirelt.

Imetlen siiralt tema särtsu ja elurõõmu, jupike säärast kuluks meile kõigile ära.

Märksõnad

Tagasi üles