Karl Aaron Adson: hea haridus, aga saaks paremini

Karl Aaron Adson

FOTO: Erakogu

Pea saavad gümnasistid üle Eesti kätte lõputunnistused. Kuid kas edasises elus on vältimatult vajalik kõik see, mida gümnasistidele õpetatakse? Õpikoormusest tingitud stress mõjutab liiga paljusid gümnasiste. Miks?

Gümnaasiumi lõpuks on igal õpilasel läbitud hulk kursusi, näiteks astrofüüsika ja tuumafüüsika, mida üldiselt edasises elus vaja ei lähe. Enamik gümnasiste läheb küll edasi ülikooli, kuid sealgi pole suurt osa gümnaasiumi jooksul läbi võetud õppeainetest vaja.

Eesti haridussüsteemi keskastme haridus annab õppurile väga palju tarkusi väga paljudest valdkondadest. Selline süsteem võib esmapilgul tunduda väga hea, lai silmaring ikkagi. Kuid sellel on üks suur viga, mis paistab välja nagu kollavestiga liikluspolitseinik − kui õpilastel on võimalus laialt valida, õpivad nad kõike pealiskaudselt ega saa sügavamat arusaamist mõnest teemast, mis rohkem huvitab, sest kohustus on õppida midagi, millega tulevikus enam kokku ei puutu.

Lahenduseks on pakutud võimalust õppesuunda valida, aga sellest ei piisav. IB-õppekava (International Baccalaureate, rahvusvaheline õppekava − toim) laseb süvitsi õppimiseks valida mõne aine, mis tõesti huvitab, siis ei pea aega raiskama mõttetu tuupimise peale.

Kui peab õppima midagi, mis ei huvita, raiskavad gümnasistid oma aega tuupides valemeid, mille paari nädalaga meelest pühivad. Selline tegevus raiskab ka õpetaja väärtuslikku aega. Ta peab hindama töid, mis on tehtud lihtsalt seepärast, et peab. Kui õpilased saaksid rohkem valida meelepäraseid aineid, hindaksid õpetajad kõrgemalt nende töid, kes ainest päriselt huvituvad. Õpilane saab tagasisidet oma arengu kohta, pingutab rohkem, parandab vigu ning püüab aine paremini selgeks saada. Usun, et selline suhtumine õppeainetesse parandaks õpilaste õppimiskultuuri.

Õpikoormusest tingitud stress mõjutab liiga paljusid gümnasiste.

Muidugi ei saa öelda, et tuleb ära jätta eesti keele või matemaatika kursus, sest neid, põhitõdesid, vajab igaüks.

Gümnasistidele tuleks anda järgmine õpiplaan. Esimesel aastal valib õpilane üldise suuna, see aasta sarnaneks sellega, mis praegu moodulite või suundadega tehakse. Peaks ka olema võimalus õpisuunda vahetada. Teisel aastal saaks õpilane jätkata oma suunda ning sinna juurde võtta huvialaga ühtivaid aineid, näiteks loodussuuna õppija saaks valida süvitsi õppida keemiat või bioloogiat. Kolmandal aastal oleks õpilasel tunniplaanis tema huvidele vastavaid suunaaineid.

Nii ei peaks vähendama kursuste arvu, aga see aitaks õpilasel saada paremaks selles, mis teda huvitab.

Teine lahendus oleks kasutada IB-sarnast süsteemi, mis ka viib õpilased spetsialiseeruma oma huvialal. Selline süsteem nõuab vastutusvõimet, mis võib olla gümnasistile pisut keeruline. Kuid see lähenemine sobib neile, kes on vastutustundlikud.

Tagasi üles