/nginx/o/2011/12/04/862466t1h7f4f.jpg)
Sellest pealkirjast kaks kolmandikku on laenatud reedesest Sirbist («Seie saagu muuseum»), sisu kattub aga täielikult. Kuhu siis? Loomulikult Raadile. Iseenesest mõista Tartusse.
Juhtkiri: seie saagu ERM!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milleks üldse selliseid kõigile teada asju korrata? Aga sellepärast, et ERMi uue hoone ehituse üle on viimasel ajal juba nii palju segast räägitud, et on hädavajalik mõned tõsiasjad üle korrata.
ERMi ehitamise (Tartusse) on otsustanud 1996. aastal Eesti riigi kõrgeim seadusandlik võim ehk riigikogu. 2006. aasta arhitektuurivõistluse töödest valiti välja projekt, mille kohandamiseks muuseumi oludele on spetsialistidel kulunud palju aega ja vaeva, aga see on nüüd ehitamiseks valmis. Ehitamiseks otsustati taotleda raha Euroopa Liidu struktuurifondidest turismi arendamise meetmest, sest kultuuriobjektide meedet valida ei olnud.
Siit need komistamised algasid, sest Euroopa ametnikele tundus, et võimalike turistide hulgaga on üle pingutatud ehk lühidalt öeldes, nad ei näinud Raadil asuvas ERMis erilist turismipotentsiaali. Üks rahataotlus lükati tagasi, teine samuti. Tegelikult pole ERMi süü, et nad ei suutnud oma muuseumi kujutada üleeuroopalise turismimagnetina, sest rahvamuuseum, kuigi turismile oluline, on eeskätt kultuuri- ja teadusasutus.
ERM on siiski valmis minema kolmandale katsele ja on kokku pannud lisadokumentatsiooni, selle edastamine nõuab aga rahandusministeeriumi kooskõlastust. Tegu on suure summaga, 32 miljonit eurot, mille taotlemata jätmine oleks lihtsalt rumal.
Aga ilmselt just selle summa suurus on kabinetivaikusest üles äratanud regionaalminister Siim Kiisleri, kes näeb võimalust kasutada seda raha mujal. Igatahes on ta saatnud rahandusminister Jürgen Ligile kirja, milles paneb kahtluse alla ERMi maja ehitamise kavatsetud kujul ja ajal ning seega ka järjekordse lisadokumentatsiooni saatmise Euroopa Komisjonile.
Võib juhtuda tõesti, et me ei saa Euroopa Regionaalarengu Fondist ERMi ehitamiseks raha, mis muidugi ei tähenda, et peaksime kõhklema veel üht kirja ära saatmast. Tuletagem aga meelde, et ERMile uue hoone ehitamine otsustati ammu enne meie astumist Euroopa Liitu.
Kuigi vahepealsetel aastatel on tema asukohaks kaalutud ka teisi kohti, jäi kindlalt peale Raadi kui ajalooliselt kõige sobivam ja ka linna arengu mõttes perspektiivikas paik. Viimase arhitektuurivõistluse tööd kavandati otse Raadile, sinna on juba ehitatud muuseumi hoidlad ja tehtud muidki ettevalmistavaid töid.
Kiisler paneb ette ka projekti mahu vähendamist, kriitikat on pudenenud nii arhitektuurilahenduse, ülalpidamiskulude kui ka Raadi linnaosa kesise väljanägemise ja kauguse (?) üle Tartu kesklinnast. Tegelikult on aeg see kõik kõrvale jätta kui nüüd juba asjasse mittepuutuv ja keskenduda plaanile B – kuidas talitada siis, kui Euroopast raha ei tule.
Euroopa rahasüst oleks muidugi väga tänuväärt, kuid on loomulik seegi, kui üks rahvas ehitab oma rahvusmuuseumi oma riigi raha eest. Ja nii ei jää ka Tartu Postimehel üle muud kui kinnitada: vaidluste aeg on otsas, ERM tuleb ehitada kavandatud ajal ja mahus Raadile. Mõistagi Tartusse, oma sünnilinna.