Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/12/7479123t1h5df4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/17/11958676t1h4f07.jpg)
Esmaspäeva õhtul hoidsid inimesed üle maailma hinge kinni, jälgides pingsalt tele- ja veebiülekannetest, kuidas Prantsusmaal Pariisis põleb üle 800-aastane Notre-Dame’i katedraal ja kuidas ligi 400 päästjat võitlevad leekidega. Selliste sündmuste aegu hakkavad inimesed tahes-tahtmata küsima sedagi, kuidas edeneks päästetööd, kui midagi samaväärset juhtuks nende kodu läheduses. Nii on loomulik, et ka tartlased arutavad, millised on siinsete komandode võimalused ning missugused kohad või hooned kujutaks süttides endast rängimat probleemi.
Kõrgeima ohukategooria alla liigituvad ööklubid, vanad puust kortermajad, Tartu ülikooli peahoone, kliinikum, Vanemuise teater ja muudki kontserdikohtadena kasutatavad hooned, ka kirikud – kohad, kus viibib sageli korraga palju inimesi. Päästetööde korraldamises on määratud kõrgeimaks reageerimise astmeks neljas, ent üldiselt on teada, et linna piires jõuavad esimesed päästjad sündmuskohale keskmiselt viis minutit pärast väljakutse laekumist.