Sirje Toomla: võimekust pole

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Eesti on väike ja tubli riik, elu läheb aina paremaks ja meie kodanikud on kõik väga võimekad. Sellegipoolest pani mind õhku ahmima «Aktuaalses kaameras» Tallinna lennujaama esindaja pillatud väide, et heaolu kasvuga on suurenenud Eesti inimese võimekus lennata. Mulle väga meeldib reisida, ka lennukiga. Võrreldes eelmise sajandiga istun kahtlemata lennukisse sagedamini, kuid sellegipoolest pole ma märganud, et minust oleks saanud andekas lendaja. Vähe sellest, ka andetu mitte, isegi tiibu või propellerit pole selga kasvanud, olen endiselt täiesti lennuvõimetu nagu ka kõige vaesema riigi kodanik.

Sõna võimekus tähistab teatavasti inimese omadust, mille puhul tal on võimet üle keskmise. Võime on aga inimese vaimne või kehaline omadus, millest sõltub edukus mingis töös või muus tegevuses. Seega saab inimene olla võimekas näiteks matemaatikas, ta lahendab diferentsiaal- ja integraalvõrrandeid lennult, samal ajal kui tema mõnevõrra vähem andekas pinginaaber pusib sama ülesande kalla tunde ja tulemuseks on ikka ümmargune null.

Võimekus on seega omane elusolendile, inimeste kõrval võivad võimekad olla ka loomad. Näiteks ronib mõni taks ilma juhendamatagi mägraurgu ning ajab looma vapralt klähvides välja, teine aga ei lähe ka pika treeningu peale uru ligigi ning töllerdab niisama jahimeestel jalus.

Viimasel ajal on aga võimekust otsustavalt hakatud pookima külge asutustele-ettevõtetele ja ka tegevusele. Ametnike suust kõlab kui kokkulepitult, et vallal või linnal on või pole võimekust midagi teha, eriti naljakas oli omavalitsuste ühinemise eel kuulda, kuidas mõni omavalitsus on võimekam, teine jällegi vähem võimekas.

Uues koalitsioonilepinguski soovitakse küll arendada kriminaaltulu konfiskeerimise võimekust, politseijõudude reageerimisvõimekust, koolide ja riigikogu võimekust jne – kokku kasutatakse seda sõna lausa 11 korral.

Ametnike suust kõlab kui kokkulepitult, et vallal või linnal on või pole võimekust midagi teha.

Nagu inimeste võimekusega lennata, on lood kehvad ka kõikvõimalike asutuse ja ettevõtete võimekusega.

Võimalus, võime, võimekus – kolm kõlaliselt nii sarnast sõna, millel on küll teatav tähenduse ühisosa, kuid mis kindlasti ei tähista üht ja sama mõistet.

Asutuses võivad töötada võimekad inimesed, kuid ettevõttele see võimekust ei anna. Ettevõttel võib olla tänu sellele, et tal on piisavalt esmaklassilisi töötajaid ja muidugi raha, võimalusi midagi korda saata või suuta midagi teha. Ettevõtetel ja omavalitsustel, kellel aga neid võimalusi pole, ei ole mitte vähem võimekust, vaid need on lihtsalt vaesed ja nende juhtkond võibolla rumalavõitu. Tõsi, sõna võime saab kasutada ka elutute asjade iseloomustamisel, näiteks võib veokitel olla kandevõime, kuid kandevõimekus neil puudub.

Eestlase rahakott on lihtsalt paksem kui varem ja see võimaldab tal tihemini lennukiga reisida, aga lennuvõimekusest on kahjuks asi üsna kaugel. Isegi kui Red Bull tiivad annaks.