Kiiri Toomberg: kuidas saada erksaid matemaatikuid kooli?

Kiiri Toomberg Foto: Erakogu

Eesti koolidesse tuleb igal aastal mitu korda vähem loodus- ja reaalainete õpetajaid kui pensionile jäävatest pedagoogidest vabanevatele kohtadele oleks tarvis. Otsime üles need matemaatikud, keemikud, füüsikud, bioloogid ja geograafid, kes praegu koolis ei tööta, aga sobiksid sinna suurepäraselt.

Eesti üldhariduskoolid vajavad igal aastal 60 uut matemaatikaõpetajat, kes võtaksid üle pensionile jäävate pedagoogide töö. Tegelikult jõuab neid igal aastal koolidesse kõigest 13. Ilmselgelt ei saa me sellega leppida, mistõttu otsustasime Tartu ülikoolis pakkuda matemaatikat õppinud inimestele võimalust asuda juba eeloleval sügisel tööle kodulähedasse kooli matemaatikaõpetajana ja samal ajal õppida ülikoolis õpetajahariduse õppekaval.

Piisaval hulgal õpetajate puudusest ja nende vastutusrikka töö tähtsusest on kirjutatud palju, nagu ka sellega kaasnevast vajadusest suurendada pedagoogide töötasu. Vähem räägitakse aga õpetajatöö rõõmsamast poolest. Meil on üle 15 000 õpetaja, kes hommikuti sammud koolimaja poole seavad. Miks nad seda ikkagi teevad ja mis neid selleks motiveerib?

Vana nali ütleb, et on kolm head põhjust, miks hakata õpetajaks: juuni, juuli ja august. Seda kuuldes hakkavad tegevõpetajad tavaliselt nurisema, et ametlikult on nende puhkus siiski vaid 56 päeva pikk. Kuid ka seda on poole rohkem kui tavalistel töötajatel, kes võivad vabalt saada poole puhkust juulis ja poole hoopis jaanuaris. Paljud koolid lubavad ka teistel koolivaheaegadel õpetajatel «töötada kodukontoris».

Ametlikult on õpetaja töönädal 35 tundi pikk, millest klassiruumis tehtavat tööd on keskmiselt 20 korda 45 minutit nädalas ehk neli koolitundi päevas. Kas seda on palju või vähe? Pealtnäha võib näida, et vähe, kuid õpetajad tõdevad, et 35-tunnise üldtööaja sisse ei õnnestu neil kuidagi mahutada kõiki õpilaste tööde parandamisi ja vestlusi lapsevanematega. Aga kuuldavasti on siiski ka neid pedagooge, kes panevad pärastlõunal koolimaja ukse väljastpoolt kinni ning tööd koju kaasa ei võta.

Iga neljas füüsikaõpetaja ning iga viies keemia-, geograafia-, bioloogia- ja matemaatikaõpetaja on vanem kui 60 aastat ning võib peagi suunduda väljateenitud vanaduspensionile.

Nii palju kuuldustest. Räägime ka faktidest. Mis võiks kedagi motiveerida saama õpetajaks? Esiteks: kaugemas või lähemas tulevikus vältimatult saabuv majanduslangus ei too õpetajale kaasa tööpuudust. Kutsekoja uuringust kajastub selge järeldus: järjest olulisemaks muutub üldhariduskoolide õpetajate vanuse tõttu uute õpetajate leidmine.

Loodusteaduslike ainete puhul ootab ees kriitiline aeg, sest iga neljas füüsikaõpetaja ning iga viies keemia-, geograafia-, bioloogia- ja matemaatikaõpetaja on vanem kui 60 aastat ning võib peagi suunduda väljateenitud vanaduspensionile. Uusi kolleege piisaval määral juurde tulemas ei ole. Seda illustreerib taas kutsekoja uuring, mille kohaselt on lisaks eelmainitud matemaatikaõpetajatele vaja vanuse tõttu 13–16 füüsika-, geograafia-, keemia- ja bioloogiaõpetajate aastas (kokku u 60). Lisaks 13 matemaatikaõpetajale tuleb tööturule aastas keskmiselt 18 loodusteaduslike ainete õpetajat.

Mis mõjutab õpetaja rahulolu? Suur töökoormus ning suhted õpilaste ja vanematega. Siin on ilmselt mõtlemiskoht koolijuhtidele – kuidas tööd alustavat õpetajat mitte üle koormata ning kuidas ehitada usalduslikku suhet lapsevanematega. Õpetaja rahulolu suurendavad ka võimalus koolielu korraldamises osaleda ning ameti meediakuvand. See viimane tegur on paras pähkel, kuna konfliktid kipuvad uudisekünnist ületama edukamalt kui saavutused.

Õpetajate töörahulolu sisemistest teguritest annab värskeima ülevaate TALIS 2013 uuring (Teaching and Learning International Survey), mille järgi 90 protsenti Eesti õpetajatest on üldiselt oma tööga rahul. Matemaatika- ja loodusainete õpetajate rahulolu mitmete õpetajatöö aspektidega on sama uuringu kohaselt veelgi suurem kui õpetajatel, kes õpetavad lugemist, kirjutamist ja kirjandust.

Mind rõõmustab TALISe uuringu tulemus, et eneseusk ja töörahulolu on suuremad nendel õpetajatel, kes pooldavad nüüdisaegset ja koostöist õpikäsitust. See on ka meie õpetajakoolituse alus.

Tsiteerides professor Margit Sutropit: «Nüüdisaegne õpikäsitus tähendab seda, et tunni lõpus peab higine olema õpilane, mitte õpetaja.» Õppijale vastutuse andmine, nüüdisaegne töökeskkond ja nutikad vahendid vähendavad õpetaja koormust ja suurendavad rahulolu. TALIS 2018 uuringu andmed peaksid avalikuks saama sel suvel ja siis saame huviga analüüsida viimase viie aasta arengut.

Et arvud ei väljenda alati kogu tõde, küsisin mitmelt koolijuhilt, mis on nende arvates õpetajaameti suurimad võlud. Järgnevalt valik vastuseid.

Merike Kaste (Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasium): «Võimalus olla koos noorte täiskasvanutega, mõjutada nende maailma, anda neile edasi oma elukogemus. Paindlik tööaeg, vaheldusrikkus, muutused, palju sündmusi. Enesearendamise võimalused koolis. Ja lõpuks, see energia, positiivsus, mida õpetaja oma õpilastelt saab.»

Ülle Matsin (Viljandi gümnaasium): «Õpetajaamet on ülimalt loominguline ja maailmas kõige olulisem. Kui usud iga noore arenguvõimesse, oled meeskonnamängija ning naudid juhendamise ja õpetamisega seotud olukordi, siis ootame sind kooli!»

Ain Tõnisson (Tartu Tamme gümnaasium): «Töötamine koolis tähendab sulle naeratavaid noori inimesi. Koolikeskkond on tore keskkond toimetada, sugugi mitte jäik loovale inimesele ajaliselt, ning seejuures ei tasu unustada neid hetki, kui saab pikalt välja hingata.»

Õppijale vastutuse andmine, nüüdisaegne töökeskkond ja nutikad vahendid vähendavad õpetaja koormust ja suurendavad rahulolu.

Aga need hirmsad tänapäeva õpilased, kes õpetajat ei austa?! Nagu eespool öeldud: halvad uudised kipuvad levima paremini kui head. Kirjutatakse ühest halvasti käituvast õpilasest, aga mitte sajast toredast ja nutikast noorest. Tegelikult on oluline küsida, miks laps käitub halvasti. Professionaalne õpetaja mõistab võimalikke põhjusi ega võta konflikte isiklikult. Laps alles õpib maailmas toimetama ning õpetaja roll on pakkuda nii tuge kui ka eeskuju. Koolijuhi roll omakorda on toetada õpetajaid, eriti alles oma karjääri alustanud õpetajaid.

Usun, et nendel, kelle enda lapsed praegu koolis käivad, on vähem eelarvamusi. Paljud neist ehk kujutaksid ka ennast rõõmsaks renoveeritud koolimajas õpilasi juhendamas – kui mitte just 35 tundi nädalas, siis kas või mõned tunnid, muude tööde ja projektide kõrvalt. Aga kuidas saab õpetajaks?

Kvalifikatsiooninõudeks on kutse ja magistrikraad ning nende saamiseks on väga palju õpiteid. Võib alustada bakalaureusetasemel aine- õpingutest ning liikuda edasi õpetajakoolitusse. Võib alustada kohe mitme aine õpetajaks õppimist. Võib omandada õpetajahariduse erialasele magistrikraadile lisaks. Õppida saab nii päevases kui sessioonõppes. VÕTA programmi kaudu saab arvesse võtta varasemaid õpinguid, täienduskoolitusi ja töökogemust.

Sel kevadel hoo sisse saanud programmi «Kogenud kooli» ootame kandideerima neid, kellel on hea erialane töökogemus, soov töötada õpetajana ja valmisolek alustada õppimist koolis töötamise kõrvalt. Ootame ka neid, kel erialane ja pedagoogiline haridus, kuid kes ei ole varem või pikka aega õpetajana töötanud. Tänavu oleme võtnud sihiks leida 25 matemaatikaõpetaja kandidaati, igal järgmisel aastal keskendume ühele ainele: 2020 füüsikale, 2021 geograafiale, 2022 keemiale, 2023 bioloogiale ja 2024 informaatikale.

Tartu ülikooli programmi «Kogenud kooli» konkurss matemaatikaõpetajate leidmiseks kestab 29. aprillini.