Teadlane arvutab ludinal ja keerab õhus pannkooke

Geeniteadlane Leopold Parts ütles, et arvuti käib temaga pea kõikjal kaasas.

FOTO: Kristjan Teedema

Aprilli lõpus tulevad Tartusse kümne Läänemere-äärse riigi programmeerijad, et võtta osa Balti informaatikaolümpiaadist. Olümpiaadi võõrustab Tartu ülikooli teaduskool, millest on välja kasvanud ka mullu aasta noorteadlaseks pärjatud Leopold Parts.

Andmeteadlane on õppinud nii Tartu ülikoolis, Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT) kui ka Cambridge’i ülikoolis. Peale selle on Parts pidanud hulgaliselt loenguid nii Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas kui ka Saksamaal.

Inimesed reageerisid sealsele nõudlikkusele erinevalt, osa oli depressioonis või peitus arvutimängude taha.

1

Leopold Parts, kuidas sai alguse teie õppimistuhin. On see pärilik?

Mõlemad vanemad on tõesti kõrgharitud professionaalid: emal on doktorikraad ja isa on insener. Ema ütleb, et vanavanematest saati on meie peres haridust oluliseks peetud. Vanaema tahtis minna matemaatikat õppima, aga kahjuks ei olnud see tol ajal võimalik.

Ei mäleta, millest see rahutus tekkis, aga koos Nõukogude Liidu lagunemisega tekkis suur soov saada Eestist välja. Haarasin igast võimalusest ning mõistsin, et sedasi on võimalik iga aasta uues riigis elada. Olin kaks aastat Tartu ülikoolis, kus tegin matemaatika ja informaatika bakalaureusetööd, siis oli võimalus vahetada Tartu ülikool Ameerika ülikooli vastu. Ameerikas õppides tuli välja, et on vahetusprogramm, millega saab elada Inglismaal, kus ma polnud ka kunagi käinud. Iga kord, kui aasta või etapp haridusteel läbi sai, tekkis võimalus vahetada elukohta.

USAs õppisite maailma ühes tugevaimas ülikoolis – Massachusettsi tehnoloogiainstituudis, mis viimastel aastatel troonib ülikoolide edetabelis esimesel kohal.

Tahtsin MITsse õppima minna juba varem, saatsin neile ka vastavaid avaldusi, kõik võttis oodatust kauem aega. Ja lõpuks, pärast kahte aastat Tartu ülikoolis läksin MITsse teisele kursusele.

MITs tuleb teha palju tööd, kuid selleks on loodud ka palju võimalusi. Informatsiooni ja kontakte on samuti palju. Inimesed reageerisid sealsele nõudlikkusele erinevalt. Osa oli depressioonis või peitus arvutimängude taha. Aga oli ka palju neid, kes veetsid suurema osa ajast raamatukogus. Mulle endale meeldib mõelda, et leidsin kuldse kesktee. Aastaid hiljem on sellest ainult head mälestused. Kool oli nõudlik ja vaeva pidi nägema, aga Massachusettsis on oma ala tipptegijad, kellelt on palju õppida.

Praeguseni on mul seal sõbrad-tuttavad, peamiselt on see ühine taust paljude teiste teadlastega, kes on MITs käinud ja kellega leian vaevata ühise keele.

Enne ülikooli õppisite Miina Härma gümnaasiumis, juba seal näitasite väga head taset matemaatikas. Milles peitub matemaatika võlu?

On kolm aspekti. Esimene ja ehk kõige olulisem on sotsiaalne aspekt, just eriti põhikoolis ja gümnaasiumis, kus alles otsitakse oma kohta, oma inimesi. Üks põhjus, miks ma ise palju matemaatikaga tegelesin, oli sama: mulle meeldisid need inimesed, kes olümpiaade korraldasid ja nendel osalesid. Mul oli nendega palju ühist ja meil oli koos tore aega veeta. Et seda meeldivat aega oleks rohkem, hakkasin matemaatikaga üha rohkem tegelema. Leidsin samasugustest asjadest huvituvaid inimesi ja paljud neist on siiani head sõbrad.

Teine matemaatika lummus on ehk see, et inimestele kipuvad meeldima tegevused, milles neil läheb hästi. Kui kõndisin pikalt koolist koju või vastupidi, siis mõttes arvutasin. Tahtsin näha, kui palju ma suudan kahte kahega korrutada, kas see on 220 või 230. Kui vanaema minuga jalutamas käis, siis oli samamoodi.

Matemaatika ilu või võlu on ka pärismaailmast sõltumatus tões. Paned paika algarvud ja puhtalt nende definitsioonide pealt võid saada väga ilusaid ja ootamatuid seoseid. Need on esteetiliselt puhtad. Need on mudelid, mis nõuavad rangust. Matemaatikas sa tead, kui sul on õige vastus. Keegi ei saa väita, et sul pole õigus. Sa ei pea kaitsma oma tulemusi, vaid ainult algseid definitsioone.

Kui palju te Tartu ülikooli teaduskooliga õpingute ajal kokku puutusite?

Arvan, et ma poleks käinud nii palju välismaal õppimas ilma teaduskoolita. See andis võimaluse tegeleda matemaatikaga süvendatult väljaspool standardset koolitundi.

Tegin matemaatikatunnis ära kõik harjutused ja lisaks tärniga ülesanded. Kuna teaduskoolil olid juba siis head õppematerjalid, lahendasingi tundides nende antud ülesandeid. See oli palju parem kui igavleda või kaarte mängida. Teaduskool annabki õpilastele võimaluse tegeleda süvitsi neid huvitava teemaga, praegu on välja töötatud hulga uusi kursusi, mida läbida.

Mind väga üllataks see, et kui need, kes on kunagi olümpiaadidel käinud, ei oleks teaduskooli ülesandeid lahendanud.

Ülikooliajast on möödas üle 15 aastat. Mille kallal praegu töötate?

Vaatan, kuidas töötavad tervete inimeste rakkudes geenid ning mil moel geenide mutatsioonid nende funktsionaalsust mõjutavad. Lülitame CRISPR/Casiga inimrakkudes geene ükshaaval sisse ja välja, et vaadata, kas see avaldab mingit mõju.

CRISPR/Cas on bakterite immuunsüsteem − üks molekul, mis otsib raku sees bakteritesse tunginud viiruste DNAd, ning lõikab selle tükkideks. Tuli välja, et selle süsteemi saab tõsta ka inimese ja teiste liikide rakkudesse, et täpselt valitud kohal DNA katki teha. Niimoodi saame erinevaid DNA kohti torkida, et aru saada mis rolli nad rakus mängivad

Ma tean, et on geene, milleta ei saaks inimene hakkama. Aga tuleb välja, et on inimesi, kellel võib selle geeni välja lülitada ja ei juhtu midagi. Kõikidel inimestel on seda geeni vaja, aga sel konkreetsel inimesel ei ole. Miks? Ei tea. Veel.

Põnev teada!

Doktor Elo Madissoon räägib oma abikaasast

  • Korvpallis on sinu suurim saavutus Eesti karikavõit noorteklassides. Oled kuulunud Cambridge’i ülikooli meeskonda aastatel 2004–2005 ja 2006–2011.
  • Ärkad aastaid igal ööl ligi viis korda üles, et kolme väikest last rahustada.
  • Kui räägid ja mõtled ühel ajal, siis teed seda silmad kinni.
  • Sul pole nutitelefoni.
  • Sul on kodus neli kana.
  • Oskad pannkooke Pipi moodi õhku visates ümber keerata.
Tagasi üles
Back