:format(webp)/nginx/o/2019/04/15/11952956t1h662f.jpg)
Ainult harjumuste muutmisega linna elukeskkonda paremaks muuta ei õnnestu, kui sellele ei loo eeldusi planeerimislahendused ja enne seda planeerimise lähteseisukohtadesse kirjutatu.
Irja Alakivi: kes Tartus ikkagi seisab hea elukeskkonna eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu volikogu otsustas märtsi lõpus algatada Turu 18 krundi ja lähiala detailplaneeringu. Jutt on endise keskkatlamaja piirkonnast, mis ulatub Väike-Turu tänavast Sõpruse sillani.
Volikogu kinnitas küll detailplaneeringu lähteseisukohad, kuid pidas õigeks jätta algatamata selle planeeringuga kaasneda võiva keskkonnamõju strateegilise hindamise.
On siiski oluline, et linnavolikogu suhtuks tõsiselt ja vastutustundlikult ka linnas sees vahetult Emajõega ja kesklinnaga piirneva ala tuleviku keskkonnahoidlikku ja linlaste heaolu reaalselt tagavasse planeerimisse, sealjuures Emajõe kaldale sidusa ja mitmeid puhkefunktsioone tagava avaliku roheala säilimisse, suurendamisse ja parendamisse.
Volikogule esitatud kavandid planeeringuala kohta seda siiski ei kinnita. Sõnakõlksu «promenaad» kasutamine tekstides ei taga iseenesest midagi.
Milline on lähteolukord? Planeeringuala piirneb vahetult Emajõega, alale ulatub Emajõe kalda piiranguvöönd ja Emajõe ehituskeeluvöönd. Tõsi, väidetakse, et detailplaneeringuga kavandatav tegevus vastab üldplaneeringule.
Kas tõesti on, nagu lubatakse, tekkimas atraktiivne ja mitmekesise avaliku ruumiga ala, kus on ka kaks kergliiklusteed: esimene Emajõe ääres ülikitsal ribal koos virgestusvõimalusi pakkuvate aladega, nagu nõuab üldplaneering ning kavandatava otsuse eelnõu, ja teine kergliiklustee Turu tänava äärde? Kes eal on Turu tänaval kõndinud või seal rattaga sõitnud, teab oma kogemusest, kui saastunud on selle magistraali ääres õhk. Aga edasi minna kavatsetakse lahendusega, kus keskkonnamõju hindamist pole vaja!
Sõnakõlksu «promenaad» kasutamine tekstides ei taga iseenesest midagi.
Väidan, et keskkonnaanalüüsid ja -uuringud tuleb teha igal juhul, et mitte tagantjärele käsi laiutada, kui enam midagi muuta ei saa. Keskkonnamõju hindamist välistav eelhinnang on pealiskaudne ja ebaadekvaatsel materjalil põhinev. Nimelt on eelhinnangu koostamisel kasutatud OÜ Hendrikson ja Co 2014. aasta tehtud tööd «Tartu Turu tn 18 kaugjahutusjaama keskkonnamõju strateegilise hindamise eelhinnang». Aga praegu on kavandamisel hoopis muu.
Ja siit kerkivad konkreetsed küsimused ka keskkonnaameti ja rahandusministeeriumi esitatud seisukohtade – keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkus – kohta. Jah, planeeritavale alale ulatuvad Emajõe kalda veekaitsevöönd (10 m veepiirist), ehituskeeluvöönd (50 m, mis Turu 18 krundi puhul on Tartu kesklinna üldplaneeringuga osaliselt vähendatud 20 meetrini veepiirist) ja piiranguvöönd (100 m).
Lisaks sellele asuvad planeeringuala Turu 20 krunt ja Turu 18 krundi Emajõe-poolne serv arheoloogilise miljööpiirkonna alal. Neid asjaolusid ei käsitleta.
Tõsi küll, rahandusministeerium mainib, et kohalikul omavalitsusel tuleb tagada, et detailplaneeringu koostamisel hinnatakse selle elluviimisega kaasnevaid asjakohaseid majanduslikke, kultuurilisi, sotsiaalseid ja looduskeskkonnale avalduvaid mõjusid. Kuid siiski ei ole vastu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmisele.
Keskkonnaamet omakorda väidab, et ehituskeeluvööndi vähendamise kavatsus ei nõua strateegilise hindamise algatamist. Jah – ei nõua, aga ei keela. Eeldab kaalutlusotsust. Jõeäärse rohekoridori vajalikkust keskkonnaamet isegi ei maini. Ei saa jätta tähele panemata, et mõjude eelhinnang on koostatud vananenud materjalist lähtudes. Huvitav, kas ka keskkonnaamet ja rahandusministeerium olid sellest teadlikud?
Nüüd on aga alale kavandatud lisaks juba olemasolevale kaugjahutusjaamale Turu 18 krundi kesklinnapoolsele osale kuuekorruseline elu- ja ärilinnak, krundi keskosale kuuekorruseline hotell ja spaa, krundi kaguosale ühekorruseline kaubandushoone ning Emajõe äärde nn Katla tänav, mis ühendab Väike-Turu tänava Lina tänavaga, ja kaldapromenaad.
Turu 16 krundile nägi ideevõistluse võidutöö «Lõpused» ette ehitusõiguse ärihoone püstitamiseks (asutused, bürood, kaubandus). Ainuüksi autodest lisanduva koormuse hindamine eeldaks keskkonnamõju strateegilist hindamist.
Kes eal on Turu tänaval kõndinud või seal rattaga sõitnud, teab oma kogemusest, kui saastunud on selle magistraali ääres õhk. Aga edasi minna kavatsetakse lahendusega, kus keskkonnamõju hindamist pole vaja!
Kui keskkonnaamet ei seisa Tartu elukeskkonna eest, siis kes seisab? Eeldatavalt linnavolikogu. Kuid volikogus puudub juba aastaid elukeskkonnakomisjon. Siiski, mullu 15. aprillist 6. detsembrini oli volikogus keskkonnaarutelusid koordineeriv ja suunav komisjon – puidurafineerimistehase eriplaneeringu teemakomisjon. See on ka ainus periood, kus volikogu kui institutsioon on ilmutanud proaktiivsust elukeskkonna kvaliteediga seonduvalt.
Linnaarhitekt Tõnis Arjus väidab (Sirp, 15.3), et keskkonnamõjusid saab vähendada vaid harjumuste korrigeerimisega, ning jätkab, et see algab vastutustundlikust planeerimisest, mis eeldab samu väärtushinnanguid. Õige väide juhtivalt linnaametnikult. Kuid miks seda siis Tartus ei järgita ja volikogusse jõuavad eelnõud, mille kohaselt strateegilisi keskkonnamõjusid ei peeta vajalikuks õigel ajal isegi hinnata?
Ainult harjumuste muutmisega linna elukeskkonda paremaks muuta ei õnnestu, kui sellele ei loo eeldusi planeerimislahendused ja enne seda planeerimise lähteseisukohtadesse kirjutatu.
/nginx/o/2019/04/15/11952971t1hd151.jpg)