Enriko Talvistu: väikese puust linna ahjudest

Enriko Talvistu

FOTO: Margus Ansu

Juba detsembris üritasin kirjutada oma jõulukingist ehk tunamullu paigaldatud linna kaugküttest oma eramule. Väike, niisugune viilkatusega maja. Ehk olin ma erand, et suutsin oma maja kõrvalt mööda rajatavast küttetrassist saada ka enesele osa. Ei leidnud see jõululugu Tartu Postimehes tähelepanu.

Tegelikult on teema juba laiemalt kerkinud. Tahan kiita Tartu keskkatlamaja ja Fortumit, kes juba mitu aastat on järjekindlalt oma torukombitsaid laiendanud puitasumitesse.

Need uued torustikud oma soojavahetitega, mis on maja keldris nagu kosmosejaamad, on varasemale puudega ahjukütjale justkui ilmutus muust maailmast. Kulla kaaskodanikud, juhul kui teil õnnestub liituda linna kaugküttega, kasutage seda. Jätkem eemale kõik hõllandused ahjupottides valmivatest küpsetistest ja koldes mõnusalt värisevast leegist. See lihtsalt on eilne päev nagu lõuna tegemine lõkkel koopasuu ees.

Ei räägi siin rohelisena õhu saastamisest, sest eneselgi on minevikus keskküttekatla kütmine kivisöega 1960.–1970. aastatel. See must kevadine lumi oli ikka väga õudne.

Parem on eramajadel koostöös juba teha pakkumisi keskkütteettevõtetele, et jagada tänavatorustike tõmbamise kulusid ning mitte hiljem arutleda naabritega, kes missuguse torujupi eest maksma peab. Projekteerimine ja küttevõimsuste jagamine nõuab ka oma aega.

Jätkem eemale kõik hõllandused ahjupottides valmivatest küpsetistest ja koldes mõnusalt värisevast leegist. See lihtsalt on eilne päev nagu lõuna tegemine lõkkel koopasuu ees.

Kindlasti on neid vanade harjumuste küüsis olijaid, kes teavad, et oma maatalust tulevad puud on odavamad ning masuut tuleb ju lihtsalt autoga kohale. Ka gaasitorustiku ulatuses ei pea inimesed puid ahju loopima.

Siiski on tehnoloogiliselt ilmselt kõige säästvam ja odavam just kaugküte. Mõnedel tänapäeval ka kaugjahutus. Ütlen saladuskatte all, et maksan oma umbes 80-ruutmeetrise tänapäevaselt soojustamata viilkatusega elamu kütteks kuu keskmisena 65–70 eurot. See on koos pumba elektrikuludega ning olen väga rahul.

Peep Mardiste jutt mõni päev tagasi Tartu Postimehes (TPM 8.4), et ahjud kaovad, ei vasta siiski tõele. Eriti veel Supilinna või muudes puitasumite majades, kus linna kultuuriväärtuste teenistus ehk kohalik muinsuskaitseamet suisa nõuab aegunud ahjude säilitamist.

Arusaadav, kui tegemist on eriliste modelleeritud ahjupottidega, olgugi et needki olid varem tehasetoodang.

Aga igasugused roostetanud raudahjud või möödunud sajandi keskpaiga siledad glasuuritud pottidega ahjud ei tohiks ometigi olla igas majas kultuuriväärtuseks, mida säilitada. Või kui, siis ümberlaotuna seinakaunistuseks, kus keskelt on ära võetud raske kivisisu, mis ju tegelikult puitmajade vajumist tugevasti mõjutab.

On ju nii?

Tagasi üles