Tõnu Lehtsaar väärtuste kogemisest: ühe meelest demokraatia ja isikuvabadused, teise meelest ogarus ja perverssused 

Tõnu Lehtsaar

FOTO: Sille Annuk

Ühe jaoks võivad euroopalikud väärtused tähendada demokraatiat, isikuvabadust ja solidaarsust, teise jaoks ogarust, bürokraatiat ja perverssusi. Kuidas mõista väärtusi ja mis tekitab väärtuskonflikti?

Mulle on silma jäänud, et väärtustest räägitakse kahte moodi. On neid väärtusi, mis on selgeks õpitud ja mida teatakse peast, kuid mis jäävad kuidagi kaugeks ja külmaks. On aga ka väärtusi, mis on lähedased, mida tuntakse ja teatakse ning mis otsekui elavad inimeses.

Mulle tundub, et meie päris väärtused on just need, mis tekitavad meis tundeid ja mõtteid, mis panevad meid tegutsema ja mille järgimine pakub rõõmu, rikkumine teeb aga kurvaks.

Väärtused on mõisted, mis on vajalikud eksistentsiks. Kõik see, mis tagab inimesele või ühiskonnale mingis tähenduses identiteedi, on selle inimese või selle ühiskonna väärtused.

Autojuhi väärtuseks on auto, sest ilma selleta ta ei saa olla autojuht. Emaks olemise alusväärtus on laps. Aus olemine rajaneb tõepõhisusel, sest valetades ei saa olla aus. Demokraatliku ühiskonna põhiväärtus on rahva tahtega arvestamine.

Seega võivad väärtusteks olla asjad, inimesed, protsessid ning ka abstraktsed mõisted, nagu väärikus ja tõde. Kõik see, kelle või mille kaudu me ennast mingis tähenduses määratleme ja kogeme, ongi meie väärtus.

Väärtuskonflikti teeb raskeks see, et eriti abstraktsete väärtuste üle on raske vaielda, kuna need ei ole alati ratsionaalselt põhjendatavad.

Öeldakse, et väärtustega ei kaubelda. Kui me määratleme iseennast väärtuste kaudu, siis võiks parafraseerida, et iseendaga ei kaubelda. On tegusid, mida me ei saa teha, ja sõnu, mida me ei saa öelda, sest seda tehes me pole enam meie ise.

Näiteks me ei löö oma ema, sest normaalne inimene nii ei tee. Muhameedlane ei söö sealiha, sest see on tema jumala tahtega vastuolus. Teadlane ei võltsi andmeid, sest tema eesmärk on mõista tegelikkust. Politseinik ei võta altkäemaksu, sest tema töö on tagada seaduskuulekus.

Väärtuste üks omadusi on nende kogetavus. Selle teemaga tegeles 20. sajandi algupoole Dorpati religioonipsühholoogia koolkonna üks juhte Werner Gruehn (1887–1961). Tema võttis kasutusele mõiste väärtuskogemus (das Werterlebnis), mille all ta mõtles väärtusega seoses tekkivaid protsesse inimese hinges.

Gruehni üks tähelepanekuid oli, et väärtuselamus tekib vaid nende väärtustega seoses, mis inimest sügavalt puudutavad. Meie sügavamad väärtused on seotud meie minaga – sellega, kes me oleme. Need asjad, sündmused ja kategooriad, mis meid ei puuduta, ei saa meile väärtuseks olla.

Peale isikliku sisemise seose võivad väärtused kaasata meis erinevaid psüühilisi protsesse. Nendeks võivad olla näiteks mõtted, tahe, kujutlused ja emotsioonid. Me mitte ainult ei toetu oma väärtustele, vaid ka elame neid läbi, kogeme neid.

Võtame näiteks sellise väärtuse nagu sõprus. Öeldakse, et üksildus on heaoluühiskonna (moe)haigus. Sõpruse tähendust ja sõbraks olemise mõtet tajuvad ennekõike need, kellel on sõbrad. Sõpradeta inimene võib arutleda ja unistada sõprusest, kuid kogetud väärtust tal pole.

Mulle tundub, et nüüdisaegses klikkivas elulaadis võõrandume üha enam iseendast ja teistest. Muutume üha pinnalisemaks ja sügavalt läbitunnetatut jääb vähemaks. Selles olukorras muutub väärtuskriisiks see, et me ei tea, kes me oleme. Teisisõnu – meil pole kogetud väärtusi, mille kaudu end määratleda.

Hingehoius on kasutusel mõiste mõttevaakum. Sisuliselt on tegemist väärtuskriisiga, kus kogetud väärtusi pole. See tähendab olukorda, kus inimene ei näe kas oma üksikutel tegudel või kogu eksistentsil mõtet, valitseb sisemine tühjus ja mõtestamata tegutsemine.

Kogemustel on see eripära, et nad on väga subjektiivsed. Samas võivad ka inimeste isiklikud subjektiivsed kogemused olla sarnased. Näiteks ühtekuuluvuse aegadel võivad inimesed läbi elada sarnaseid väärtusi. See juhtub näiteks siis, kui elatakse sarnaste ideaalide nimel või seistakse vastu ühisele vaenlasele.

Mäletan nõukogude ajast, kuidas minus ja ka paljudes teistes elas vabaduse idee. Tundeküllane ja mõtestatud soov olla vaba. Me määratlesime ennast iseseisva rahvana, keda oli okupeeritud, kuid kelle põhiväärtust – priiusejanu – polnud kustutatud. Praegu ma ei oska ütelda, mis on eestlasi siduv sarnaselt kogetav väärtus.

Meie sügavamad väärtused on seotud meie minaga – sellega, kes me oleme. Need asjad, sündmused ja kategooriad, mis meid ei puuduta, ei saa meie väärtused olla.

Nagu iga elamus ja kogemus, võib ka väärtuskogemus tuhmuda. Eelviidatud Gruehn kasutab selle kohta mõistet tardumine (die Erstarrung). See on olukord, kus senine väärtus minetab oma emotsionaalse ja tähendusliku jõu. Paremal juhul saab eilsest väärtusest tänane komme või esteetiline detail. Raskemal juhul võidakse eilset ideaali isegi pilgata.

Kui mõistame väärtust kui kogetavat identiteedi alust, saame paremini mõista ka seda, mis on väärtuskonflikt. Konfliktoloogias mõistetakse väärtuskonflikti all asjaosaliste vastasseisu erinevate väärtuste pärast.

Erinevuse põhjus võib olla nii see, et inimesed kogevad erinevaid väärtusi, kui ka see, et sama väärtust kogetakse ja mõistetakse täiesti erinevalt.

Nii näiteks võivad ühe jaoks tähendada euroopalikud väärtused demokraatiat, isikuvabadust ja solidaarsust. Teise jaoks ogarust, bürokraatiat ja perverssusi. Kolmanda jaoks saab Euroopat olla sedavõrd, kui on isiklikku reisimisvabadust ja äriedu.

Väärtuskonflikti teeb raskeks see, et eriti abstraktsete väärtuste üle on raske vaielda, kuna need ei ole alati ratsionaalselt põhjendatavad. Kas minna ülikooli või õppida kohe ametit? Kas osta see, mis on ilus, või see, mis on praktiline? Kas rajada kodu metsa või mere äärde?

Kogemuse eripära on, et seda ei ole võimalik vaidlustada. Mina usun, et teistega saab dialoogi pidada see, kellel endal on jalad maas. Seega, kui meil kõigil on oma kogetud väärtused ja me teame, kes oleme, saame arendada ka dialoogi eri väärtuste ja väärtuskogemuste üle.

Tagasi üles