Kui kiidame kõik pimesi heaks, võtame võimaluse aruteluks. Inimestel tekib küsimusi, neile on vaja vastuseid.
Erinevate arvamuste kajastamine on tähtis. Kui ikka miski kuidagi ei sobi kellegi maailmavaatega, on meediavabaduse korral tagatud ka õigus repliigiks.
Valimiste ajal peab aga meedia jääma võimalikult erapooletuks. Kui võtta nõrgematelt õigus poliitilisi seisukohti levitada, pole see demokraatlike väärtustega kooskõlas. Kaasamatus võib aga tekitada protesti ja suunata inimesed tarbima hoopis teistsugust meediat, kus sisaldub oma «tõde».
Ei tohi unustada, et inimeste protest külmutati jääkeldris. Külmunud asjadel on kombeks üles sulada. Vähemalt üks erakond on protestimeelsusest võtnud maksimumi. Aeg annab arutust, kas teele saadetud hoiatustel ja ähvardustel on tõsi taga.
Kuid nendelgi on põhjus. Samas on poliitiliste organisatsioonide liigne vastandumine kui katsetatav ravim, mille mõjul ei pruugi tingimata olla soovitud tulemusi.
Usk meediasse aga ei tohi kaduda. Arvamuste rohkus rikastab.
Kui suudame levitatavat infot mõista, hinnata ja teha enda jaoks õigeid järeldusi, siis on kõik hästi. Seda nii toimetaja, ajakirjaniku kui ka lugejana.