Indrek Pajur: otsustavalt sulastest peremehi tegemas

Indrek Pajur Foto: Erakogu

Praegune äärmuslus või pigem äärmuslikke noote kandev jutuvada on aga üsna tilluke ebemeke selle kõrval, mida saja aasta eest asus tegema Asutav Kogu.

aja aasta eest algasid valimised, mille tulemus oli Asutava Kogu tegevuse algus 23. aprillil 1919. See oli eesti rahva jaoks pöördeline hetk. Olemas oli rahvas, kes oli suutnud ennast poliitikavõimelisena tõestada, lisaks oli aprilliks suudetud ennast kehtestada lahinguväljal. Nüüd tuli rajada vundament edasisele ühiselule. Selle töö sai endale Asutav Kogu.

Soovin toona alanud ettevõtmise tähtsust rõhutada ühe tuntud teksti parafraseerimisega:

Alguses oli eesti rahvas

ja eesti rahvas valis Asutava Kogu

ja eesti rahvas oli Asutav Kogu.

Kõik on tekkinud tema läbi

ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.

Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu,

ja elu oli inimeste valgus.

Aega Asutava Kogu iga viimase kui olulise otsuse üleslugemiseks meile paraku eraldatud pole. Soovin neist esile tõsta ühe, sest selle puhul paistab jaguvat mõtteainet ka tänaseks päevaks.

Kindlasti on iga inimene, kes viimasel kuul vähegi uudiseid jälginud, kuulnud korduvalt ja lausa lademes sõna «äärmuslik». Erinevatest väljaannetest, olgu nad siis digitaalsed või klassikalisel kujul, võib leida kümneid kirjeldusi sellest, kuidas praeguses Eestis varitsevad meid mingisugused äärmuslased. Milles see äärmuslus seisneb, on lähtuvalt hinnangu avaldaja vaatevinklist mõistagi erinev.

See praegune äärmuslus või pigem äärmuslikke noote kandev jutuvada on aga üsna tilluke ebemeke selle kõrval, mida saja aasta eest asus tegema Asutav Kogu. Too oli nimelt tõsiselt äärmuslik, lahknedes oma otsustes sügavalt tolleaegses maailmas tavaks olnud viisidest ja põhimõtetest.

Viitan siinkohal maaseadusele, millega siinsetelt suurmaavaldajatelt ehk siis eelkõige baltisaksa mõisnikelt nende maaomand võõrandati.

Viimase aja filmipärli «Tõe ja õiguse» põhjal arvavad ehk paljud, et Eesti iseseisvumise eelõhtuks olid siinsed alad täis Andrese ja Pearu taolisi peremehi, kes usinasti põldu harisid ja vahepeal üksteisega kohut käisid. Selline ettekujutus maal valitsenud olukorrast oleks aga ülimalt petlik, sest umbes kaks kolmandikku maaelanikest olid ilma isikliku maavalduseta palgatöölised. Jussid domineerisid! Põlluharijaid oli maal küllaga, aga see, mida hariti, polnud oma põld. Sulase leib on aga alati vaevaga teenitud ning peremehe hirmust ja armust elamine ei ole pikemas plaanis variant, mida keskmine ise mõelda ja toimida suutev inimene ideaalsena tajuks.

Eesti on ka uuemal ajal kokku puutunud tõsiasjaga, et meie sõbrad läänes ei saa meie toimetuste isetaolistest juurtest ja algetest aru, mille tagajärjel oleme sunnitud kohanduma välistele ootustele. Sageli ei ole meid isegi mitte sunnitud, vaid nii on lihtsalt mugavam.

Asutav Kogu hakkas olukorda muutma. Asutav Kogu asus looma sulaste rahvast peremeeste rahvast. Selleks oli vaja maad, mida oli juba Vabadussõja alguses sõduritele lubatud. Unistus oma maast, millel peremehena toimida, oli muide üks peamisi motivaatoreid, mis mehi Eesti poolel sõtta minema ajendas. Maa mõisnikelt võtmise ja laialijaotamise vajaduses olid veendunud kõik peamised poliitilised jõud Asutavas Kogus.

Väga eestlaslikult suudeti aga pikki vaidlusi pidada tehniliste üksikasjade üle ja mitte kõik Eesti erakonnad polnud lõpuks valitud lahenduskäiguga rahul. Fakt on aga see, et mõisnike maaomand suures ulatuses võõrandati ja esialgu tehti seda ilma igasuguse kompensatsioonita!

Siin tulebki taas sisse äärmuslikkus ja jällegi huvitavad paralleelid tänapäevaga. Ilma hüvitiseta maa ära võtmine oli lääne poolt vaatavatele sõbralikele riikidele midagi röövimisetaolist, mida Eesti valitsus siinsete vanade maaomanike kallal toime pani. See näis kahtlemata äärmuslik ja tekitas palju vastukaja. Eestlastele oli see üldiselt aga mõistetav ja ka loogiline. Miks pidanuks maksma hüvitist millegi sellise eest, mis oli aastasadu varem meilt endilt röövitud?

Nii jäetigi hüvitis maa eest mõisnikele esialgu maksmata. Küll aga tuleb siinkohal rõhutada sõna esialgu.

Eesti on ka uuemal ajal kokku puutunud tõsiasjaga, et meie sõbrad läänes ei saa meie toimetuste isetaolistest juurtest ja algetest aru, mille tagajärjel oleme sunnitud kohanduma välistele ootustele. Sageli ei ole meid isegi mitte sunnitud, vaid nii on lihtsalt mugavam.

Umbes sama lugu oli ka maareformi ja maade kompenseerimisega. 1920. aastate teises pooles soovis Eesti võtta välismaalt suuremat laenu ja et seda laenu ikka antaks, otsustati partnerite silmis oma äärmuslikkust mõnevõrra maha lihvida ja riigistatud maa varasematele omanikele kompensatsiooni maksta.

Mida tegi selle peale rahva sisemine õiglustunne, seda on keeruline täpselt mõõta. Küll aga on selge see, et tol ajal oli elus veel inimesi, kelle mälestuste vahetu osa oli kogemus mõisatallis saadud ihunuhtlusest.

Valdkondi, milles on vaja julget ja otsustavat lähenemist, leiab tänapäeval küllaga. Asutav Kogu alustas sada aastat tagasi, aga meil pole pisukestki võimalust väita, et mingil hetkel võiks nähtus nimega Eesti riik lõplikult valmis saada.

Olen proovinud paari näitega kirjeldada seda, kuidas Asutava Kogu tegevus olukorda Eestis märkimisväärselt muutis. Muudatused olid põhjalikud, nad olid sügavad ja radikaalsed. Kümned tuhanded uued talud on selle tunnustäht.

Selliste muudatuste tegemine nõudis julgust ja kindlust. Selle kõige kõrval tuleb küsida: kas ka praeguses maailmas oleksime valmis sama julgeteks, sama äärmuslikeks sammudeks? Mulle tundub, et pigem mitte, ja just kartuses sellesamuse äärmuslasetiitli ees. Mugavam on hõljuda vaikselt loksuvas kanalis, mis oma kindla vooluga sind ise kannab ja liiga ei põruta. Selgete seisukohtade asemele tuleb ümar mull, sest ümaral mullil pole nurki ja nii ei saa keegi pahaseks.

Lõpuks lähevad mullid aga lõhki ja nii võib juhtuda ka ühiseluga, mis sellisele toimimisele on rajatud.

Valdkondi, milles on vaja julget ja otsustavat lähenemist, leiab tänapäeval küllaga. Asutav Kogu alustas sada aastat tagasi, aga meil pole pisukestki võimalust väita, et mingil hetkel võiks nähtus nimega Eesti riik lõplikult valmis saada. Muutub maailm meie ümber, muutub ka Eesti. Omaette küsimus on muidugi see, kas muutused teeb Eesti kaasa muutjana või muudetavana. Lootkem säilitada võime olla muudatuste juhid ning olgem valmis selleks, et need muudatused ei pruugi tulevikus olla enam kosmeetilist sorti. Kui neid ei tee me ise, siis teeb need planeet.

Lõpetuseks mõelge palun sellele, kuivõrd radikaalselt kohtleb oma teele sattunut keskmine taifuun või orkaan. Selle kõrval oli Asutav Kogu siidkinnastes.

Artikkel põhineb Asutava Kogu valimiste 100. aastapäeva tseremoonial Poska gümnaasiumi juures peetud kõnel.