Gert Prants: ehitame korvpalli samm-sammult taas Tartu vääriliseks

Gert Prants

FOTO: Kristjan Teedema

Selle üks põhjus, et Tartust ei ole pikka aega tulnud tippkorvpallureid, võib olla asjaolu, et kogu aur läks esindusvõistkonnale. Kuna polnud piisavalt vabu treenereid, jäi järelkasvuga tegelemine unarusse.

Spordis on lainetus normaalne nähtus: see tähendab, et võistkond on tipus, seejärel langeb allapoole ja tõuseb taas. Nii on ka individuaalaladel, eriti nii väikeses riigis nagu Eesti. Näiteks on kettaheitjate tase praegu tagasihoidlikum kui mõni aasta tagasi, ent Eesti naiste tennis on maailma tipus.

Noortespordiga hästi kursis olevad inimesed teavad, et aastakäigud pole vennad. Mõnel aastal leidub andekamaid rohkem, mõnel aastal vähem. Kõik treenerid tahaksid töötada ainult talentidega, kuid see, mis mingi spordiala lõpuks täielikku tippu viib, on hoopis kõrge keskmine tase. Õnneks jätkub meil Eestis ja Tartuski südamega treenereid, kes teevad pidevalt head tööd ning hoiavad standardit.

See, et Tartu ja kogu Eesti korvpallis on juba kaua valitsenud heade mängijate puudus, ei ole korvpallisõpradele uudis. Madalseis on normaalne olukord, lihtsalt see oleks võinud kesta lühemalt. Hiljuti koondise karjääri lõpetanud Kristjan Kangur, Gregor Arbet ja Janar Talts on Eestit esindanud kaua aastaid. Ühest küljest näitab see nende väga kõrget ja teisest küljest ülejäänud korvpallurite madalat taset, sest konkurentsi nende kohale polnud.

Selle üks põhjus, et Tartust ei ole pikka aega tulnud tippmängijaid, võib olla asjaolu, et kogu aur läks esindusvõistkonnale. Kuna polnud piisavalt vabu treenereid, jäi järelkasvuga tegelemine unarusse.

See, et Tartu ja kogu Eesti korvpallis on juba kaua valitsenud heade mängijate puudus, ei ole korvpallisõpradele uudis. Madalseis on normaalne olukord, lihtsalt see oleks võinud kesta lühemalt.

Põhjus võib olla ka mujal. Tartu ülikooli akadeemiline spordiklubi (TÜASK) alustas noortekorvpalli arendamist 2007. aasta sügisel poistega, kes on sündinud 1998. aastal. Igal aastal võeti vastu uus aastakäik, nagu ühes korralikus korvpallikoolis asi olema peaks. Selle eesmärk oli kasvatada järelkasvu TÜ/Rockile (2007. aasta kevadel mängisid meeskonnas Tanel Tein, Martin Müürsepp, Gert Kullamäe jt). See võistkond mängis kõrgel tasemel ja seal oli viis tartlast, lisaks veel neli eestlast.

Kerime aja kümme aastat tagasi: 1997. aasta kevadel mängisid SK Polarises kõik Tartu korvpallikooli mängijad (v.a Martti Lasn, kes tuli Pärnust ja õppis Eesti põllumajandusülikoolis). Mainin, et need sportlased vedasid Tartu korvpalli nii kõrgesse tippu, mida me kõik siiani taga igatseme. Nad ei teinud seda ainult võites, vaid ka kaotades ja võideldes.

Tahaksin pikalt kirjutada sellest, kui palju on need mängijad ja võistkonnad mind positiivselt mõjutanud, kuid ei hakka seda praegu tegema.

Need noore põlvkonna sportlased, kes alles hakkavad meheikka jõudma, saavad just niipalju avanssi, kui ajastu ja korvpalli keskmine tase parajasti lubab. Seis on selline, et meil on meeskonnas kaheksa oma kasvandikku. Sellega ei saa uhkustada mitte ükski teine kõrgliiga meeskond Baltikumis. See näitab, et korvpallikooli otsus kasvatada mängijaid endale, just Tartu võistkonnale, oli õige. Paljud lugejad ei kujuta ettegi, mida noortetreenerid peavad tegema, et uusi korvpallureid juurde kasvatada.

Seega oleme jõudnud aega, kus Tartu esindusvõistkonna suurest edust 2000. aastatel indu saanud noormehed saavad võimaluse võistlustel ka mängida, mitte ainult pingil istuda. Nad on saavutanud oma hea taseme suure töö ja vaevaga, olnud Eestis oma vanuseklassi parimate mängijate hulgas ning tõstnud Tartu võistkonna Eesti meistriks noorteklassides.

Need mängijad väärivad kogu Tartut oma selja taha, aga nad saavad sellega ka suure vastutuse. Tartu korvpallifänn teab, mida ta väljakul näha tahab: võitlust ja oma koduväljaku kaitsmist iga hinna eest.

Selle üks põhjus, et Tartust ei ole pikka aega tulnud tippkorvpallureid, võib olla asjaolu, et kogu aur läks esindusvõistkonnale. Kuna polnud piisavalt vabu treenereid, jäi järelkasvuga tegutsemine unarusse.

Tulevikku vaadates peab Tartu korvpallil olema Eesti spordielus oma nägu ja koht. Oleme loonud TÜASKis kõik tingimused korraliku tasemega korvpalli arendamiseks: meil on toimiv korvpallipüramiid, kogenud treenerid, traditsioonid, Lõuna-Eesti ja Tartu toetav publik ning oma uus saal.

Kõike seda arvestades on meie spordiklubi veendunud, et on õige minna edasi esindusmeeskonnaga, kus peamist rolli kannavad Eesti omad perspektiivikad noormehed, neid toetavad arengu ja taseme tagamiseks kaks-kolm välismaalast. Paari elukutselise korvpalluri kõrval arenevad meie noored kiiremini, sest just konkurents treeningutel ja kvaliteetsemad mängud on see, mis neid tiivustab. Võimaluse korral mängib võistkond peale Eesti-Läti ühisliiga ka madalamas eurosarjas, mis annab noortele veelgi kogemusi juurde.

See kõik muudab klubi atraktiivsemaks nii meie toetajatele kui loodetavasti ka meediale. Kvaliteetne, enamasti kohalikest sportlastest koosnev võistkond toob spordisõbrad saali ja uued noored trenni. Nii see ring kulgeb, kuid kindlasti mitte üleöö.

Tartu ülikooli rektoraadilt hiljuti saadud heakskiidul kõike eelnevat praegu teemegi. See annab ühtlasi hea võimaluse kaasata nii Eestist kui ka välismaalt neid, kes tahavad ühendada õppimise ja tipptasemel sportimise. Linnale on korvpallimeeskond üks visiitkaarte. Tartu seisab kõigiti selle taga, et siinne korvpall oleks tuntud kui võitluslik, nooruslik ja arukalt aetud asi.

Tähtis on ka see, et valdkonnas tekiks tervik. Seepärast seome senisest rohkem ühte oma esindusmeeskonna ja -naiskonna ning korvpallikooli. Nii loome Tartu korvpallile oma äratuntava näo ja tõuseme koos toetajatega taas eurosarja tasemele.

Leian, et kui kasutame hoolsalt oma suurepäraseid tingimusi ning seisame ühtse Tartuna siinse spordielu eest, on meil ühel päeval kõige ägedam korvpalliprogramm ja vingeim meeskond kogu Eestis.

Tagasi üles