iDeal kampaania

Jäääärne revolutsioon neelas töölisaguli miljöö
Vahur Afanasjevi sari «Kuidas taluda Tartut». 2.

Supilinn

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Laulva revolutsiooni tuules toimus Tartus väärtuste revolutsioon. Vene ajal olid mõned valmis koputajaks hakkama, et saada voolava vee ja keskküttega korter. Järsku läksid sovjetimajad moest. Osa tärkavast põlvkonnast ihales puitmaja, ahikütet ja aias õitsevaid krookusi. Ja kolis Supilinna. Revolutsioonid söövad oma lapsi. Alati. Ons Supilinn – nii nagu ta oli – lõpuni nahka pandud?

Tartu, väike puust linn. Tartu, nii-öelda linn. Kui paari-kümne aasta eest neid Jääääre laulusõnu esimest korda kuulsin, kõlasid need ühtaegu õõnsalt ja armsalt. Supilinn on väikese puust Tartu etalon, sest asub kesklinna lähedal. Elasin, nagu suurem osa tartlastest, Jääääre laulu ilmudes viiekorruselises kivimajas. Lagunevad puumajad, tubatossutavad ahjud, õuepealsed kempsud – selline Supilinna-romantika oli mulle võõras. Võõras, see tähendab eksootiline ja kütkestav.

Toona, pean silmas üheksakümneid ja nullindate algust, nägi Supilinn veel välja nagu eestiaegne kraade. Suvel tolm, kevadel ja sügisel pori. Aastaid värvimata majad täis kopituse lõhna, palju põõsaid, kasse, napsiseid vanamehi ja vaeseid tudengeid. Mõõtmatud aiadžunglid. Pesta sai kööginurgas, kausikesega, paremal juhul pesuköögis. Või eriti ei saanudki. Laokil korterid polnud Annelinnaga võrreldes sugugi kallid. Neisse kolinud julged romantikud nägid kurja vaeva, et luua enamvähem tänapäevased sanitaarsed tingimused.

Olemata uljaspea, ostsin enda esimese korteri turvalisse Annelinna. Kompenseerimaks Annelinna igavust käisin Supilinnas jalutamas, nautisin Tähtvere mäe suunas kerkivaid tänavaid ja turba-briketi hõngu, mida tänapäeval tuleb otsida kallist viskipudelist. Vahel õnnestus supilinlastel külas käia. Ikka olid need uusasukad, kes torude, kipsi ja südamehigiga endale inimväärseid elamistingimusi rajasid. Ausalt öeldes ei tea ma kedagi, kes oleks Supilinnas sündinud. Üks perekonnatuttav vist oli, aga tema on ammu surnud.

Supilinnas elamata oli vana Supilinna kerge taluda, lausa armastada. Uued supilinlased armastasid linnaosa väga ja, nagu armastajad ikka, tahtsid seda aina paremaks muuta. Ning Supilinn muutus. Aina rohkem maju on korda tehtud ning kerkinud palju uusi.

Lugesin äsja lehest murelikku artiklit selle kohta, kuidas lammutatakse pealtnäha päästetavas seisus puumaju ning ehitatakse nende asemele uusi. Ajan vist paljud vihale, aga minu arust on see loomulik protsess.

Miljööväärtuse kaitsmine on kummaline väljend. Prantsuskeelne le milieu tähendab pigem sotsiaalset keskkonda. Kuidas saakski Supilinnas enam leiduda ajaloolise töölis-aguli miljööd, kui linnaosa on üle võtnud puhas ja viisakas keskklass? Kaitsta saab arhitektuurilist üldilmet, head maitset. Seda tehakse Tartus ehk isegi liiga hoolsalt: kitsendused kehtivad tervetele piirkondadele. Ajad muutuvad, inimesed ja majad koos nendega. Uued majad peavad vanadega sobima, aga mitte nendega sama nägu olema.

Vana Supilinna majade välimust kopeerides jõuaksime kahtlase segasalatini: puitpits, ambitsioonikad verandakesed, automaatikaga väravad, ventilatsiooniseadmed nurga taga, hobuserauad seinal ja suvelillepeenar vanas vankris. Ja lammutamist üldse lubamata peaksime aastaid varemeid imetlema – elurajoon pole selleks päris õige koht.

Jäääärne miljöö on ammu nahka pandud. Seda saab taasluua vaid tundeilmas. Supilinn on jõudnud mitmesse raamatusse, aga tõeline Supilinna ülemlaul on veel kirjutamata. Kahjuks on mul vaid ähmane mälestus vana Supilinna lõhnadest ja tundest, et seal kusagil äraõitsenud sirelite vahel asus võlumaa. Raamatu jaoks on seda vist vähe. Kirjutada võiks keegi kogenum – väikesele puust linnale tõuseks sellest suurem kasu kui võitlusest mõistlikult kontrollitud lammutamise ja ehitamisega.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles