Peep Mardiste: ahiküte on aastasaja pärast haruldus

Peep Mardiste Foto: Margus Ansu

On selge, et ahikütet pole mõistlik isegi näiteks aastakümnepikkuse etteteatamisega Eesti suuremates linnades veel keelustada.

Sherlock Holmes’i või Hercule Poirot’ filmides istuvad kuulsad detektiivid Londonis hubase küdeva kamina ees ja tõmbavad piipu. Nüüdseks on Euroopa suurlinnades ahiküte tekkiva õhu- saaste tõttu ammu keelatud ja uhked kaminad vaid dekoratsioonielemendid.

Tartu linnavolikogu eelmisel istungil tõusis mõttevahetus, mida olen Eestis ammu oodanud: mida plaanitakse ette võtta puhtama linnaõhu saavutamiseks ning kas ja millal hakatakse piirama ahikütet? Linnapea vastustest jäi kõlama, et Tartu on koostamas linna õhukvaliteedi parandamise tegevuskava benso(a)-püreeni vähendamiseks. Üks tegevustest on kaugkütte pakkumine ahikütte suure osakaaluga linnaosades.

Nagu tellitult järgnes nädal hiljem uudis, et keskkonnaminister kinnitas õhusaasteainete heitkoguste vähendamise riikliku programmi aastaiks 2020–2030. Vajadus sellise programmi järele on suur, sest maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul sureb Euroopas aastas 400 000 inimest enneaegu õhusaaste põhjustatud terviseprobleemidesse.

Lääne-Euroopa suurlinnades pärineb õhusaaste lõviosas autode heitgaasidest, ent Eesti linnades tekitab õhukvaliteedi probleeme lisaks ahiküte. Eesti riiklik programm näeb muu hulgas soovitusliku meetmena ette kütteseadmete väljavahetamist ja kaugküttevõrguga liitumise soodustamist.

Ma kütan oma korterit tsaariaegsete kahhelahjudega, aga annan endale selgelt aru, et kunagi kauges tulevikus koidab ilmselt päev, mil see tegevus muutub illegaalseks. Ahi on iseenesest mõnus, ta pole tavaline tuim mööbliese toanurgas. Talveõhtul on rahustav vaadata läbi klaasist ahjuukse põlevaid halgusid ja kuulata puude praksumist. Radiaatori ääres istumine emotsioone ei tekita.

Tartu ülikooli teadlaste hinnangul põhjustavad peened osakesed Eesti suuremates linnades inimeste eluea lühenemist keskmiselt kaheksa kuu võrra.

Kuid ahiküttest sõltumisel on omad miinused. Iga-aastane trall järjest kallinevate puude tellimise, kuuri ladumise ja tuppa tassimisega on parajalt tüütu. Kütmine ise on kuni paar tundi võttev korrapärane tegevus, milleks tuleb aega varuda ning mille ajal ei saa kodunt lahkuda. Talvel reisilt jahedasse koju naasnud, võib kuluda pool päeva, enne kui kampsunit seljast kannatab võtta.

Positiivse mõjuna annab talviti pea igapäevane küttepuudega trepist üles ronimine mõõduka füüsilise koormuse ja teeb tervisele pigem head. Korstnast väljuvad peened osakesed võivad põhjustada aga südame- ja veresoonkonna haigusi ning polüaromaatsed süsivesinikud on kantserogeenid, vähitekitajad.

Selgelt kahjulik on nii ahjukütjale endale kui ka kaaslinlastele plasti või muu prahi põletamine, mis ongi keelatud. Tartu ülikooli teadlaste hinnangul põhjustavad peened osakesed Eesti suuremates linnades inimeste eluea lühenemist keskmiselt kaheksa kuu võrra, Tartus hinnati tihedama asustuse tõttu olukorda näiteks Karlovas halvemaks kui Supilinnas. Hoolimata suuremale ringitossutavate autode hulgale on Tallinna õhukvaliteet üldiselt parem kui Tartus, sest meretuul aitab seal saastet laiali puhuda.

On selge, et ahikütet pole mõistlik isegi näiteks aastakümnepikkuse etteteatamisega suuremates linnades keelustada. Ahjude ehitamine ja parandamine on suured investeeringud ja ahiküttega korteri omanikel on õigustatud ootus oma ahiküttega jätkata.

Peamist alternatiivi pakkuva kaugkütte ja gaasi torustikud ei ulatu kaugeltki kõigile tänavatele. Ent torustikust üksi ei piisa, sest võrku liitumine maksab ühistule või eramajale tuhandeid eurosid ning lihtsam ja odavam on jätkata vanaviisi, ahiküttega. Et kiirendada parema õhukvaliteedi huvides üleminekut ahiküttelt kaugküttele, tuleks liitumist ja esmast investeeringut tuntavalt toetada.