Erakonna Isamaa volikogu kogunes täna kell 11 Tallinnas hotellis Euroopa. Istungil otsustati, et juhul, kui Jüri Ratas moodustab valitsuse, saab kultuuriministriks Tõnis Lukas. Kuna Kaja Kallase šansid valitsuse moodustamiseks on minimaalsed, see väga suure tõenäosusega ka juhtub.
Tõenäoliselt uus kultuuriminister Tõnis Lukas: iseenda konservatiivse maailmavaate eest pole meil põgeneda kuhugi
Tõnis Lukas, kas nüüd on kindel, et teist saab uus kultuuriminister või on veel võimalikke alternatiive?
Ei ole kindel. Praegu on veel vara jagada laskmata karu nahka. Vara on kokkulepitud valitsust veel päris valitsuseks pidada. Juba ebausk ütleb eestlasele, et ei ole mõtet kaagutama hakata enne, kui pole veel munetud. Tänase seisuga olen ma Tartu kutsehariduskeskuse direktor ja arvan, et teen seda tööd usinasti veel paar järgmist nädalat.
Osa Eesti elanikke hirmutab, et senisest enam on riigikogus konservatiivset maailmavaadet esindavaid poliitikuid. Kas on põhjust muretseda?
Keda me kardame? Me kardame siis ju iseennast. Kuhu meil põgeneda on, kas iseenda eest? See maailmavaade on meie ühiskonna päris osa ja on väga loogiline, et konservatiivne rahvuslik maailmavaade Eestis eksisteerib.
Me kõik oleme ühe ühiskonna liikmed ja maailmavaade on erinev vaid nüanssides. Me toetame vaba Eestit, millega käib kaasas ka loominguvabadus, mille eest ma tahan kultuuriministrina seista.
Internetiportaali Feministeerium ja osa teatreid siis ei suleta?
Selliseid sulgemisplaane mul küll ei ole. Pigem tahaks veel rohkem avaneda. Vaba riigi ja vaba ühiskonna alus on loomevabadus. Praegused seadused juba on piisavad selleks, et korrale kutsuda neid, kes oma loominguga seavad ohtu teiste inimeste vabadusi ja heaolu. Ka seda tuleb jätkuvalt jälgida. On tähtis, et vabadusega kaasneks ka vastutus.
Kas uus kolmikliit suudab efektiivselt tööle hakata? Või kulub kogu aur vaidluste ja maailmavaateliste erimeelsuste peale?
Nende partneritega, kes praegu moodustavad valitsust, on minu hinnangul võimalik tööd teha. Vaadates, kui sujuvalt on peetud koalitsiooni läbirääkimisi, siis midagi erakordset tulevik ilmselt ei too. Selliseid vaidlusi on läbi aegade koalitsioonilepete juures olnud ju ikka. Nii palju kui mina olen kursis, on läbirääkimiste õhkkond olnud konstruktiivne ja see loob eelduse, et ka valitsuse töö on konstruktiivne.
Kui kaua uus koalitsioon püsib?
Seda on väga raske öelda. Minust võib saada siiski vaid kultuuriminister, ma ei ole nõid.
Mida peaks senises Eesti kultuuripoliitikas muutma?
Minu soov on vähendada loomeinimeste igapäevaelu segavat bürokraatiat. Kindlasti on see mõnes valdkonnas ahistavam kui teises. Endise Eesti Rahva Muuseumi juhina võin ma öelda, et näiteks aruandlus on olnud liiga detailne. Andmeid kogutakse, aga ei ole teada, kas neid ka tegelikult kasutatakse. Kui andmete kogumine ja edastamine võtaks vähem aega, saaksid kultuuriasutuste töötajad selle asemel panustada eesti kultuuri.
Üldjoontes mul suuri murranguid plaanis ei ole. Me peame nende materiaalsete ja loomeressurssidega, mis meil on, hakkama saama. Hoidma oma kultuuritraditsioone, leidma kultuuris uusi väljundeid ja kindlasti tähistama uhkesti laulu- ja tantsupeo juubeliaastat.
Millised on need kolm esimest sammu, mille uus kultuuriminister peaks kindlasti astuma?
Need ma nimetan siis, kui mulle on antud vastavad volitused.