:format(webp)/nginx/o/2019/04/04/11924611t1h7f33.jpg)
Kui valitsemine on võimuparteide pidev omavaheline läbirääkimine, jääb tegelikuks valitsemiseks ehk siis riigi arenguks parimate lahenduste leidmiseks väga vähe aega. Nagu tõelises Metsikus Läänes, eirasid Keskerakond, Isamaa ja EKRE valimiste tulemusi, heitsid kõrvale lubadused, millega valijate hääli püüdsid, ning otsustasid omakeskis, et võim on parem kui poliitilised põhimõtted, ning alustasid kooselu, vabandust, koosvalitsemise läbirääkimisi.
Vastandid pidi tõmbama, kuid elukogemusele ja vaatlusele toetudes teame, et tõmbest üksi ei piisa rahulikuks, harmooniliseks ja tootlikuks kooseluks, samamoodi ka valitsemiseks. Seda on näidanud ka praegused koalitsiooniläbirääkimised, mis on kestnud kolm nädalat ja andnud siiamaani tulemuseks, nagu irvhambad on kokku võtnud, et traditsiooniliste mesilasperede toetus jääb.
Kui see uus koalitsioon kõige kiuste siiski peaks elule tõusma, tekivad samalaadsed lõpmatud läbirääkimiste vajadused ja võimumängud absoluutselt kõikides küsimustes: lastetoetused, pension, tulumaks, riigi rahareservid, välispoliitika ja nii edasi.
Kuhu selline sügavalt lõhestunud valitsus viib, on näha Ühendkuningriigi Brexiti fiaskos, kus kolm aastat pärast referendumit ja kaks aastat pärast artiklile 50 tugineva lahkumisavalduse esitamist ei ole jõutud järeldusele, millist Brexitit tahetakse ja kas üldse Brexitit soovitakse.
Kuid hoolimata uutest vahvatest anekdootidest on ideoloogiliselt lõhestunud valitsus halb nii sise- kui ka välispoliitiliste oluliste otsuste vastuvõtmisel ja ka riigi rahakotile.
Mis tahes ettepanekuid peaminister Theresa May parlamendile ka välja ei pakuks, kipub Briti parlamendi vastus neile olema järjekindel ei. Lahkumislepingu sõnastamiseks läks loendamatu hulk töötunde, kuid seni on see vaid väärtusetu paberipakk.
Parlament ja valitsus on kolm aastat tegelenud põhimõtteliselt ükssarvikute püüdmisega ning hariduse, tervise, stagneerunud palkade, eluruumide ehitamise vähesuse ja kõige muu sellisega ehk mõistliku riigivalitsuse juurde käivate teemadega ei ole eriti tegeletud. Sealjuures on Brexiti kulu Inglise panga hinnangul siiamaani olnud 40 miljardit naela aastas ehk 800 miljonit naela nädalas. See on üle kahe korra enam tooride poolt valelikult lubatud 350 miljonist ekstra naelast rahvuslikule tervishoiusüsteemile nädalas.
Positiivse poole pealt on selline kemplemine tootnud väga palju materjali koomikutele. Kuid hoolimata uutest anekdootidest on ideoloogiliselt lõhestunud valitsus halb nii sise- kui ka välispoliitiliste tähtsate otsuste vastuvõtmisel ja ka riigi rahakotile. Tuletaksin meelde, et riigi rahakott pole midagi muud kui maksud, mida me kõik ühiselt maksame, ehk siis, mis on halb riigi rahakotile, on halb meie kõigi rahakotile.