Marika Saar: õnneks on vaja õppida

Marika Saar

FOTO: Kristjan Teedema

Peame kaotama takistused haridusastmete, haridusasutuste ja huvihariduse vahel ning pakkuma võimalust liikuda teadmisi kogudes kogu haridusruumis. Ehk tulevikus peavad koolides töötama ka õppelogistikud, kes aitavad õpilastel valida selle õige tee.

Õnneks on vaja õppida, kõlab haridus- ja teadusministeeriumi juhtmõte. See lause on andekas, tabav ja inspireeriv ning selle lause taga peaks seisma kogu hariduspoliitika nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Õnneks on vaja õppida õpilastel, õpetajatel, koolijuhtidel, koolipidajatel ja hariduspoliitika kujundajatel. Ikka selleks, et kujundada ühtne, avatud ja arukas haridusruum, mille tulemusena kasvab igaühe ja ühiskonna heaolu tervikuna.

Iga haridusvaldkonnaga seotud inimene on kuulnud muutunud või teisisõnu nüüdisaegsest õpikäsitusest, mis eeldab õppimise eesmärkide ja viiside ajaga kaasas käimist, sest ühiskonna ja tööturu vajadused ning tehnoloogia areng on kiirem kui kunagi varem.

Kuulanud haridusstrateegia 2035 ühiskonna sidususe ja heaolu töörühma juhi Marju Lauristini sõnavõttu ministeeriumi mõttetalgutel, julgen öelda, et muutustele reageerimine hariduses peab olema veelgi kiirem ja paindlikum. Eesti hariduse tulevikutee on personaliseerumine: me peame pakkuma igale õpilasele võimaluse valida talle sobiv õppekava, mis lähtub tema võimetest ja huvidest. See tähendab aga hoopis teistlaadset koolikorraldust, kui oleme seni harjunud. Näiteks ei pruugi kõikidel 5. klassi õpilastel olla sama tunniplaan, vaid see võib sõltuda sellest, milliste huvide ja oskustega õpilased on klassis. Sel viisil saab igaüks liikuda mööda talle mõeldud õpirada. Selle kõige planeerimiseks on vaja tehnoloogia abi ehk e-süsteeme, sest tuleviku tunniplaani on värviliste lipikutega õpetajate toa seinale väga keerukas kuvada.

Tulevikku suundudes võiks alustada kasvõi sellest, et pakkuda moodulitel põhinevaid paindlikke õppekavasid varasemas kooliastmes, mitte ainult gümnaasiumis. Oluline on pöörata tähelepanu peale koolis õpitavate põhiteadmiste, nagu keeled ja matemaatika, ka oskustele, mis on hädavajalikud selleks, et saada hakkama tulevikus. Praegu ei oska me veel isegi nimetada ameteid, mida vajame näiteks 15 aasta pärast. Seepärast rõhutas Lauristin, et just isiksuse väärtustel, identiteedil ja õppimisvalmidusel on tööturul sama palju kaalu kui pädevusel ja ametioskustel.

Kooli struktuurides on direktor ja õppejuht, kellele võib alluda üle saja õpetaja. Ei ole loogiline, et üks direktor või õppejuht jõuab üksinda piisavalt iga õpetajat toetada.

Hiljuti kogunesid Elva valla noored visioonipäevale, kus ühe teemana arutleti selle üle, mida vajavad noored selleks, et olla tulevikus edukad. Vastused olid ütlemata arukad ning sellest peaks haridussüsteemi kujundamisel ka lähtuma. Noored sooviksid arendada eneseväljendusoskusi, eneseväärtustamist, koostööoskusi, analüüsivõimet, planeerimis- ja organiseerimisoskust, suhtlemis- ja digioskust, rahaga ümber käimise oskust jne. Kindlasti kuluvad meile kõigile ära oskus rööprähelda, stressitaluvus, kriitiline mõtlemine, seoste loomise oskus, kujutlusvõime, enesejuhtimine, empaatia, loovus ning kiire ja paindlik reageerimine uutele vajadustele ja võimalustele.

Selles, et anda õpilastele vajalikud õpioskused ning suunata neid oma õpirajale, on asendamatu roll õpetajal. Õpetajad peavad olema avatud ja nutikad, et õpetada igapäevase õppeprotsessi kaudu kõiki vajalikke oskusi. See tähendab omakorda seda, et muutuma peavad ka hindamisviisid.

Ma ei tea, kas on võimalik ja mõistlik panna hinne rööp- rähklemisvõimele või stressitaluvusele, aga õpilase personaalne tagasisidestamine peaks võtma veelgi kesksema rolli.

Muutumises peavad olema ka õpetaja- ja täiendkoolituse ülesehitus. Õpetamise põhimõtetele pannakse põhialus küll ülikoolis, kuid palju sõltub ka õpetajate isikuomadustest. Ülikooli sisseastumisel peaks rohkem pöörama tähelepanu inimesele ja tema motivatsioonile õpetada kui konkreetsetele teadmistele. Õpetajaamet ei ole pelgalt töö, vaid kutsumus. Õpetajad vajavad oma töös väga palju tuge, usaldust ja vabadust, et teha oma tööd südamega. Loomulikult peab see töö olema õiglaselt tasustatud, kuid öeldakse, et tööga rahulolu hindamisel on palga suurusest tähtsam hea suhe juhiga.

Koolijuhtide õpirada liugleb mööda mitmekesist maastikku, tuues teele takistusi ja uusi võimalusi. Kõige olulisem on nendest uutest võimalustest kinni haarata. Juhi roll on haridusasutuses kõige tähtsam, temast sõltub see, millised on haridusasutuse väärtused, kultuur ja maine. Koolidirektor on ühiskonna üks väärikamaid ameteid, millele on seatud väga ranged standardid. Maailma parima haridusasutuse juhti on kirjeldatud kompetentsimudelis. Ta on iga õpilase arengu toetaja, tulemuspõhine juht, eduloo tutvustaja, innovatsiooni juhtija ning muidugi ka meeskonna juht.

Palju räägitakse õpetajate puudusest, 50-aastaste või vanemate õpetajate osakaal Eesti koolis on peaaegu pool õpetajaskonnast. Kuid meil on puudus ka maailma parimatest haridusjuhtidest. Mina toetan ideed, et koolijuht ei pea olema õppinud pedagoog ning võib tulla kooli juhtima ka väljastpoolt koolisüsteemi. Olulised on juhi isikuomadused, juhtimiskogemus ja julgus läheneda olukordadele uutest külgedest.

Mulle meeldib väga Martin Villingu mõte koolide juhtimisstruktuurist, mille konservatiivne mudel peaks ehk ajas muutuma. Juhtimisloogikad ütlevad, et edukad on organisatsioonid, kus on vahejuhid, kes jõuaksid piisavalt pühenduda igale töötajale.

Kooli struktuurides on direktor ja õppejuht, kellele võib alluda üle saja õpetaja. Ei ole loogiline, et üks direktor või õppejuht jõuab üksinda piisavalt iga õpetajat toetada. Miks ei võiks olla koolides õpetajatest koosnevad tiimid, kellel on oma tiimijuht nagu suurettevõtte osakondadel. See idee vääriks järeleproovimist.

Kindlasti kuluvad meile kõigile ära oskus rööprähelda, stressitaluvus, kriitiline mõtlemine, seoste loomise oskused, kujutlusvõime, enesejuhtimine, empaatia, loovus ning kiire ja paindlik reageerimine uutele vajadustele ja võimalustele.

Maailma parim haridusasutuse juht vajab kindlasti ka koolipidaja toetust. Koolipidaja peab käima muutuste tempoga kaasas ja tagama haridusruumi, mis toetab nii õpilaste, õpetajate kui ka koolijuhtide õpiradu. Kuid enne, kui koolipidaja ja -juht saavad tõhusat koostööd teha, tuleb koolipidajal selgeks saada, millised on tema ootused haridusjuhile ja koolile, kuidas ta seab targa tellijana eesmärke ja toetab kooli visiooni elluviimist. Peale selle, et koolipidaja roll on juhti toetada ja tema tööle tagasisidet anda, on suurem eesmärk ühtse haridusruumi loomine.

Me peame kaotama ära takistused haridusastmete, haridusasutuste ja huvihariduse vahel. Peame pakkuma terviklikke mooduleid ja võimalust liikuda teadmisi kogudes kogu haridusruumis. Ehk tulevikus peavad koolides töötama ka õppelogistikud, kes aitavad õpilastel valida selle õige tee.

Nii koolijuhi kui ka koolipidaja roll on kaasata kogukonda ning siin on suur tähtsus hoolekogude võimestamisel ja arendamisel. Elva vallavalitsus korraldas hiljuti hoolekogude liikmetele koolituse, mille eesmärk oli näidata hoolekogude liikmetele nende rolli tähtsust ja võimalusi, mis ei piirdu ainult seadusest tulenevate kohustuste täitmisega. Kui kooli juhtimisse on kaasatud nii lapsevanemad, õpetajad, õpilased ja ka koolipidaja, siis moodustab see väga suure ühisjõu, mis aitab kaasa kooli arengule. Koolipidaja peab võtma eesmärgi nii hoolekogude liikmete kui ka õpilasesinduste koolitamise ja julgustamise. Koos saame teha just sellist kooli, millest kogukond unistab.

Poliitika kujundajate roll on olla teerajaja. Meie ees seisavad proovikivid, millele peame paindlikult reageerima, lahendusi otsima, julgelt otsustama ja tegutsema. Haridusdiskussioon ühiskonnas ei tohiks olla pelgalt keeleküsimus, vaid lahendusi peab otsima probleemidele, kuidas me peaksime ja suudame ühiskonna muutustega kaasas käia. Mööda enda õpirada.

Tagasi üles