Seksuaalharidus lasteaeda, kas olete hulluks läinud? Ei ole, vastab naistearst

Millal hakata väikelapsele rääkima sellest, et nüüd ei sobi enam potiga keset tuba toimetada, vaid sellega tuleb minna tualetti või vannituppa?

Või seda, et kui külalised tulevad, siis ei ole sünnis palja tagumikuga ringi joosta. Need on väiksed reeglid, mille peale laps ise ei pruugi tulla. Neid peavad õpetama täiskasvanud. Aga reegleid ja tavasid on teisigi.

Lapsele tuleb selgitada, et kõikjal pole viisakas paljalt ringi joosta. Foto: Erakogu

Naistearst Kai Part meenutab seika iseenda elust, kui ta märkas, et ta vanema lapse väga ilusad, ent kõrged ja pisut turris juuksed meelitavad täiesti võõraid inimesi neid katsuma. «Nad astusid ligi ja muudkui sasisid mu lapse pead, huvi tundmata, kuidas laps seda talub või mida sellest arvab,» meenutas Kai Part. «Lõpuks ma pidin sekkuma ja hakkama inimestele seda ütlema.»

Vahel võib laps suurivaevu välja kannatada ka mõne tuttava tädi või isegi oma vanaema või vanaisa kallistusi. Aga ta ei julge seda öelda, sest vanaisal ja vanaemal on võim ja autoriteet.

See on taas mõtlemiskoht. Et enne, kui minna tuttavat ja armsat mudilast kaisutama, võiks lapse käest uurida, kas see talle ka sobib. «Kohtumiskaisutuse asemel võib ju laps tahta mõnikord lihtsalt terekäe ulatada,» annab Kai Part nõu. «Ka isa ja ema võiksid harjutamise mõttes oma lapselt vahel kallistamiseks luba küsida. Et laps teaks – võimalus keelduda on olemas.»

Või siis manitsetakse mänguhoos lapsi, et ärge riielge, leppige kohe ära ja kallistage.

Laps ei pruugi üldse olla nõus sellega, et peab mängukaaslast, kellega hetk tagasi riius oli, kohe kallistama. Ta ei taha! Aga ta võib heal meelel öelda: «Palun vabandust!»

Täiskasvanud teavad ise suurepäraselt, kuidas see võib häirida, kui mõni võõras inimene liiga lähedale istub või suheldes parajat distantsi ei hoia. Aga lastel võib olla samamoodi.

Samas on oi kui palju väga toredaid puudutusi. Näiteks need, mis kaasnevad lohutamisega. Või need, mis on seotud pühapäevahommikuga, kui laps saab ema ja isa voodis kaissu pugeda.

Või kui on just kuuldud väga head uudist, mis rõõmust hüppama ja tantsima paneb, ning kõik kallistused sel puhul on teretulnud.

Milline on meeldiv kallistus? Foto: Erakogu

Enne kui minna tuttavat ja armast mudilast kaisutama, võiks lapse käest uurida, kas see talle ka sobib.

Miks nii pikk jutt?

«Laps peab oskama vahet teha, mis on meeldiv ja mis ebameeldiv puudutus. Ta peab oskama iseenda tundeid ära tunda ning ebameeldiva puudutuse korral öelda ei, selgitab Kai Part. «Lapsele peab andma teadmisi ka tema õigustest – lapsel on õigus õppida, õigus teada saada ja küsida abi. Iseenesest laps ei tea seda.»

Kõigist neist asjust rääkides võitleb Kai Part selle nimel, et inimesed hakkaksid paremini aru saama, miks peab seksuaalharidus algama võimalikult vara ja jõudma ka koolieelsetesse lasteasutustesse.

Jah, osa inimesi ärritub, kui sellest kuuleb. Arvatakse, et nüüd hakatakse lastele kõnelema täiskasvanud inimeste seksuaalsusest ning kirjeldama kuidas täiskasvanud inimesed seksivad. Seksuaalharidus lasteaedades on hoopis midagi muud.

Laps peab õppima maast madalast tajuma seda, et tema keha on hea ja väärtuslik ning et sellest sobib rääkida nii täiskasvanute kui ka teiste lastega, see ei ole must ega räpane. Ja et igal kehaosal on oma nimi.

Et keha tuleb austada ja teise inimese puudutamine ei tohi tekitada ebameeldivat tunnet või põhjustada ebamugavust. Kui ebamugav tunne tekib, siis tuleb lapsel öelda «Ei!», minna eemale ning rääkida juhtunust täiskasvanud inimesele, keda ta teab ja usaldab.

Kui lapsel ei ole probleemi öelda noku või tussu, siis tal ei ole ka raske rääkida sellest, kui keegi teda ebaturvaliselt puudutas või et kust kohast oli valus.

«Õigem on laste seksuaalharidust nimetada õpetuseks keha-tunded-turvalisus,» selgitab Kai Part edasi ning kordab teiste sõnadega juba varem välja öeldut. «Lapseea seksuaalsuses ei ole täiskasvanulikku iha ega kirge, lapseea seksuaalsus on seotud eelkõige oma keha väärtustamisega. See on täis uudishimu, rõõmsameelne, uuriv ja avatud.»

Kai Pardi laual on tervise arengu instituudi tellimusel valminud 112-leheküljeline koolieelsete laste seksuaalkasvatuse juhend «Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: kehad, tunded ja turvalisus. Metoodiline materjal lapse seksuaalse arengu toetamiseks».

See on tõlgitud ja kohandatud Hollandis tegutseva rahvusvahelise seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste eksperdikeskuse Rutgers materjalide põhjal, mida omakorda on täiendatud Soome Väestöliitto lapse seksuaalse arengu teemaliste allikatega.

Juhise sisekaanel on aga ka Kai Pardi enda nimi, kuna tema on koos Merike Kulliga selle Eesti lapsi ja lasteaedu silmas pidades kohandanud.

Lasteaiaõpetajate koolitused seisavad sel kevadel ees.

Laste seksuaalkasvatust käsitlevad raamatud. Foto: SILLE ANNUK

Kui lapsel ei ole probleemi öelda noku või tussu, siis tal ei ole ka raske rääkida sellest, kui keegi teda ebaturvaliselt puudutas või et kust kohast tal oli valus.

Relv väärkohtlemise vastu

Kai Part on veendunud, et seksuaalharidust lapsele on vaja selleks, et temast kasvaks eluterve ja rahulolev inimene, kes loob turvalisi lähisuhteid ja oskab neid hoida. Aga ka sellepärast, et see annab kõige parema kaitse lapse väärkohtlemise vastu.

«Täiskasvanutel on jah hirm, et kui me seksuaalsusest lapsele räägime, siis me kuidagi rikume sellega ära ta turvalise lapsepõlve,» ütleb Kai Part. «Aga see ei ole nii. Lastel on loomulik huvi kogu ümbritseva maailma vastu. Ja seksuaalsus on osa inimesest alates tema sünnist.»

Juba beebieas räägib iga vanem oma lapsega, et kus on tema käekesed, kus on tema jalakesed, kus on kõhukene. Korrutab kui hea, ilus, tubli ja kallis ta on. Hellitab ja musitab. Aga lapsevanemad vajavad ka juhendamist.

«Kui beebi kasvab suuremaks, juba ringi jookseb, küsib ta ühel päeval midagi seksuaalsuse kohta. Täiskasvanud ei pruugi osata kohe vastata, aga on nii tähtis, et nende suhtumine oleks austav, last julgustav ja toetav,» leiab Kai Part. «Mitte häbistav ega naljaks pöörav.»

Kõik inimesed, kes viibivad laste ümber, on ühtlasi lapse seksuaalkasvatajad: teised sugulased, lapse mängukaaslased ning vanemad vennad ja õed. Niisamuti arstid ja õed. Mõnikord tuleb just neil vaadata ja puudutada lapse suguelundeid. Nad võivad teha seda väga hästi, küsida lapselt luba ja arvestada tema haavatavusega. Aga nad võivad käituda nii, et laps tunneb end alandavalt, kogeb häbi ja hirmu. Ning sellest võivad vanemad halba eeskuju võtta.

Kolm tabuteemat

Lõpuks räägib Kai Part kolmest teemast, mille selgitamisel võivad lapsevanemad hätta jääda.

Esimene: kust lapsed tulevad? See osa, et laps kasvab ema kõhus on lihtne, aga seletada seda osa, kuidas ta sinna saab, on juba keerulisem.

Kust tulevad lapsed... Foto: Erakogu

Võib proovida nii. Emal on munarakk ja isal seemnerakk ning need kaks rakku saavad kokku siis, kui täiskasvanud soovivad last saada ning nad on eriliselt lähedased.

Teine: kuidas rääkida lapsele ohtlikest täiskasvanutest? Võib nii. Üldiselt tasub maailma usaldada, aga nii nagu taimede, viljade ja seemnete hulgas on selliseid, mis on mürgiseid, on ka inimestega. Kui mõni inimene räägib või teeb midagi, mis tundub ebamugav, mis hirmutab, ärritab või tekitab valu, on see halb. Siis tuleb minna eemale ja rääkida sellest täiskasvanule.

Kolmas: kuidas suhtuda sellesse, kui laps oma suguelundeid puudutab?

Vastus on, et kõiki kehaosasid võib uurida ja puudutada, see on loomulik. Oma suguelundite tahtlik puudutamine annab lapsele hea tunde või võimaluse rahuneda, nii nagu ka näiteks pöidla imemine. Tegemist pole samasuguse seksuaalse erutusega, mida tunnevad täiskasvanud. Täiskasvanu roll on lapsele õpetada, et suguelundeid võib puudutada, kuid omaette olles, mitte teiste juuresolekul. Oluline on vältida lapse süüdistamist. Heatahtliku järjepideva juhendamise ja selgete piiride seadmisega omandab laps tasahaaval reeglid sobiva ja ebasobiva, lubatava ja lubamatu käitumise kohta.

Kes on Kai Part ja mille nimel ta võitleb

Kai Part Foto: SILLE ANNUK

Kai Part on Tartu ülikooli kliinikumi naistearst ja ülikooli õppejõud.
Ta on ka üle paarikümne aasta võtnud noori vastu Tartu noorte nõustamiskeskuses ning panustanud palju sellesse, et Eesti koolides oleks seksuaalharidus kohustusliku õppe üks osa.
Samuti on Kai Part seisnud selle eest, et vägistamise ohvrite heaks hakkaksid Eestis tööle seksuaalvägivalla kriisiabi keskused: nii Tartu ülikooli kliinikumis, Lääne-Tallinna keskhaiglas, Pärnu haiglas kui ka Ida-Viru keskhaiglas.
Kai Part on maailma terviseorganisatsiooni Euroopa seksuaalhariduse ekspertide rühma liige.
1990. aastate alul noorte nõustamiskeskustele alust pannes oldi Eestis olukorras, kus teismeliste tüdrukute abortide ja raseduste arv oli ülisuur.
Iga tuhande 15- kuni 19-aastaste tütarlapse kohta tuli 45–50 raseduse katkestust.
«Praegu on see näitaja kümme,» ütleb Kai Part.
Naistearstid on seisnud ka selle eest, et rasestumisvastased vahendite retseptiga ostul kehtiks soodustus, et need vahendid oleksid kõigile kättesaadavad, ja et SOS-pillid oleksid käsimüügis.
Inimese seksuaalsusest enne 1990. aastaid koolides peaaegu ei räägitudki. Seksuaalsus oli nagu kaktus, mida ei tohtinud puudutada, sest see torkas! Suguhaigused ja oi-oi-oi! Üks arstide asi ainult. Koolides ei kõneldud sõnagi sellest, et seksuaalsus võiks olla ka midagi positiivset, head ja rikastavat.
Naistearstid mõistsid, et kui soovida olukorra muutust, siis ei aita üksi noorte nõustamiskeskustest, kus saab ennast suguhaiguste suhtes kontrollida, küsida tervisenõu ja rasestumisvastaste vahendite abi. Nad tajusid, et seksuaalharidus koolides on hädavajalik, ning nende kindel seisukoht oli, et see ei saa olla tund või paar mõne väljastpoolt kooli lektoriga, vaid seksuaalhariduse tunnid tuleb viia kõigi õppeastmete õppekavva.
Kai Part meenutab, et õnneks tulid õpetajad arstidega kaasa ja paljude inimeste aastatepikkune töö hakkas lõpuks vilja kandma. 1996. aastal viidi koolideõppekavasse kohustuslik aine – inimeseõpetus. See sisaldas seksuaalhariduse teemasid viiendast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni välja. Praegu kehtib õppekava, kus terviseõpetuse, sealhulgas seksuaalhariduse teemad, algavad teisest klassist. Algas koostöö ka tervise arengu instituudiga, tulid koolitused. Veel ei olnud ei õpikuid ega juhendmaterjale, aga siis investeeris ka riik nii õppekavasse kui õppevarasse.
2015. aastal kaitses Kai Part doktoritöö noorte seksuaaltervise teemal. Kahe uuringu tulemused näitasid, et kooli seksuaalharidusest on olnud kasu ning noorte teadmised on märgatavalt paranenud, mis väljendus ka tulemustes: noorte tervisekäitumine muutus vastutustundlikumaks ja abortide ja raseduste arv teismeliste noorte seas kahanes märgatavalt.
Nüüd on ees uus ülesanne: viia õpetus keha-tunded-turvalisus lasteaedadesse.

Sama oluline nagu tähtede õppimine

Tartu Rukkilille lasteaia õpetaja Pilvi Luhaste oli üks neist, kes osales Tervise Arengu Instituudi läbi viidud esimesel koolitusel, kus selgitati, kuidas metoodilist juhendit «Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: keha, tunded ja turvalisus» igapäevatöös kasutada.
«See seksuaalhariduse teema on üks armsalt aktuaalne teema, kuna on ju ka eriarvamusi,» rääkis ta.
Tartu koolitusel osales 30 õpetajat, nende seas õppejuhid, ning kõik näisid rahumeelsed ja tundsid end kindlalt.

Pilvi Luhaste. Foto: Erakogu

Pilvi Luhaste leidis, et midagi väga uut ju ei sünni, et see on igapäevane teema lasteaedades juba niikuinii. Näiteks laste väärtuskasvatuses on samuti oma keha tundmise, emotsioonidega toimetulemise ja sallivuse teemad ning kiusamisvaba lasteaia metoodikas niisamuti. Aga nüüd on õpetajail toeks veel üks tugi küsimuste korral, mis aitab ka lastevanematega vestlemisel.
«Lastel ei ole valehäbi ja on väga õige seksuaalharidusega just selles eas alustada,» ütles Pilvi Luhaste. Ta meenutas, kuidas ühel päeval, kui nad olid rühmas rääkinud kehaosadest, julges üks nelja-aastane laps tualettruumist hõigata, et tulgu õpetaja vaatama, tal on ühes kohas mingi punane laik.
Naerumaa juhataja Aili Michelson lisas, et lapsed on pärit väga erinevatest kodudest. Mõni oskab kõike seletada, mõni ei tea midagi. Mõni laps häbeneb riietumisel, mõni mitte. Mõne puhul võib aimata, et teda on kuidagi häbistatud. «Seepärast arvan, et mida varem seksuaalhariduse andmisega peale hakata, seda parem. See on nagu tähtede ja arvude õpetamine ja nende õppimine,» ütles ta.