Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2019/04/01/11915203t1h569b.jpg)
Tartu kunstimajas on endale kaheks kuuks elu- ja tööpaiga leidnud Tallinna kunstnik Marko Mäetamm. Ta joonistab ja kirjutab raamatut «Ükskord Tartus», mille esimene lause räägib sellest, et ema viis nelja-aastase Marko Tartusse arsti juurde, sest poisi «paremas põlveõndlas oli mingi imelik muna». Neil päevil jõuab tema residentuur poole peale.
Iseäraliku muna pilti ei ole mõtet raamatust otsida, sest kunstnik laseb ülestähendatud mälukildudel elada raamatus iseseisvat elu ja pastakajoonistustel tegutseda omapäi.
«Tekstid räägivad minu väga isiklikest, mälusoppidest välja kaevatud fragmentidest, mis on Tartuga ühendatud. Need on tõestisündinud lood,» ütles Mäetamm. «Neid on täpselt 15. Lood on siin laua taga kirjutatud, nüüd on üle jäänud ainult joonistada.»
Lühilood ja joonistused
Lühilood on kirja pandud märtsis kunstimaja katusekambris, kus on elanud kunstnik Andrus Kasemaa. Sealsamas valmivad joonistused, mis Mäetamme sõnul ei illustreeri tekste, vaid on ühtekokku justkui Tartu olevikumuster.
Trükise valmimist nimetas ta üheks siinse loomingulise tegutsemise tingimuseks, mille seadis talle residentuuri korraldav Tartu kunstnike liit koostöös trüki- ja paberimuuseumi ning rahvusvahelise programmiga TAiR (Tartu Artist in Residence). «Ma mõtlesin, et miks mitte, trükitud ja kokku köidetud asi on ju ikka tore,» ütles kunstnik.
Mäetamm on mitme raamatu autor. Kirjastuse ;paranoia välja antud kakskeelse «Vanaisa. Grandfather» ilmumise aastaks on märgitud 2019.
Trükisele eelnenud näitus «Üks kuu Kanadas», mis oli vaadata mullu novembrist tänavu veebruari alguseni Tallinna kunstihoones, tõukus kunstniku perekonnaloost. Videod, installatsioonid ja tekstid avasid loo sellest, kuidas Marko Mäetamme isa külastas 1978. aastal Torontos elavat vanaisa. See oli nende ainuke kohtumine pärast 1944. aastat.
Mäetamm tunnistas, et kui ta märtsi algul Tartusse saabus, ei teadnud ta päris kindlalt, mida ta tahab teha. Igaks juhuks oli ta ostnud suurema portsu lõuendit. Kohapeal selgus, et see jääb vist nende kahe kuu jooksul kasutamata.
«Hakkasin lihtsalt ringi kodistama ja Tartuga tutvuma, sest ma ei ole kesklinnast – bussijaamast, kunstimajast ja kunstimuuseumist – kunagi kaugemale saanud,» ütles ta. «Nüüd leidsin üles legendaarsed kohad, nagu näiteks Supilinn. Otsin Tartu puhast essentsi.»
Eile keskpäeval oli Mäetammel parema käe all joonistus ühest pikast madalast Kartuli tänava majast. Ta avastas selle siis, kui oli elus esimest korda sellesse linnaossa läinud.
Sealjuures ta jalutab või jookseb ringi üsna sihitult. Kunstnik on arvamusel, et kui ta ei lähe kuhugi varem valmis mõeldud kindlasse paika, leiab ta üles imelikud kohad, milles avaldub Tartu vaim.
Hakkasin lihtsalt ringi kodistama ja Tartuga tutvuma, sest ma ei ole kesklinnast – bussijaamast, kunstimajast ja kunstimuuseumist – kunagi kaugemale saanud, ütles Marko Mäetamm.
Mäetamm on olnud seni mitmel korral nädalate ja kuude kaupa kunstiresidentuuris Kanadas, USAs, Itaalias ja Prantsusmaal. Tartus tegutsemine on neist kõige erilisem, sest ta käib nädalavahetustel pere juures Tallinnas. «Tartus resideeruda on lihtsam,» lisas ta. «Aga ka keerulisem, sest miljöö erinevus ei ole nii suur nagu välismaal, mistõttu on raskem leida midagi, millega tööle hakata.»
Odavlendude ajastu
Tartu kunstnike liidu juhatuse esimehe Markus Toompere andmeil on Marko Mäetamm Tartu kunstimajas peatuv seitsmes või kaheksas kunstiresident. «Mul on tunne, et ta naudib Tartus viibimist,» ütles Toompere.
Miks oli tarvis tallinlast Emajõelinna residentuuri kutsuda? «Me elame odavlendude ajastul,» ütles juhatuse esimees. «Kui sa elad Tallinnas, on sulle Euroopa tähtsamad keskused lähemal kui mõnedki Eesti linnad. Näiteks on Berliin paarikümne euro ja pooleteise tunni kaugusel. Selle tulemusel on tekkinud olukord, et Tallinna kunstnikele on kogu ülejäänud Eesti rohkem välismaa kui näiteks London või Berliin. Sellises olukorras ongi vaja Eesti kunstnikke rohkem Eesti sees liikuma saada.»
Marko Mäetamme residentuur Tartus lõpeb näitusega kunstimaja monumentaalgaleriis. Raamatu «Ükskord Tartus» esitlus koos näituse avamisega 9. mail kuulub ka kirjandusfestivali Prima Vista programmi.
Residentuuri ajal ilmub iga nädal Youtube’is vaatajate ette kunstniku videopäeviku «Mida Marko teeb?» uus osa. Esimene neist valmis 5. märtsil, seni värskeim päevikuvideo, järjekorras neljas, on huviliste ees olnud 29. märtsist. Videopäeviku sissekanded on salvestanud kunstimaja kuraator-projektijuht Peeter Talvistu. Tema on ka see, kes esitas Mäetammele idee tulla kaheks kuuks Tartusse elama ja töötama.