Marika Kullamaa: rahulolematus teeb elurõõmule liiga

Marika Kullamaa Foto: Sille Annuk

Kui Eesti Rahva Muuseumi sõber käib guantši rahva muuseumis Hispaanias Tenerife saarel, siis leiab ta eest muistse hõimu loo saart asustanud aborigeenidest, kelle esimesi elumärke selles paigas dateeritakse 2500 aasta taha. Need olid heledapäised, sinisilmsed ja pikka kasvu, justkui kõige puhtamad germaanlased. Sajandeid hiljem on leitud Kanaari saartelt megaliitide ajast pärit kultuuri säilmeid: joonistusi ja tähemärke, mida pole suudetud tänini dešifreerida. Ürgne kahest auguga kivikettast koosnev tööriist teravilja käsitsi jahvatamiseks, käsikivi, oli neil ometigi kasutusel, justkui eesti vaeslapsel ammusel ajal. Seega taas kinnitus selle kohta, et inimkond on üksteisega ringiratast seotud.

14. sajandil saabusid saarele katoliiklastest hispaanlased ja kehtestasid tugevama õiguse. Viisakas seltskonnas seda tule ja mõõgaga oma tahtmise kehtestamist tänapäeval häbenetakse.

Kui etnoloogid kogu maailmast pöörasid oma pilgud Kanaari saartele, et guantšide ajalugu uurida, oli juba hilja. Vägisi ristitud ja vallutajatega segunenud pärismaalased polnud suutnud kuigi palju oma kultuuri edasi kanda. Nii on tänapäevaks saartele jäänud vaid umbes seitsesada guantšikeelset geograafilist nimetust ja kolmsada väljendit, kuid ometi on alles aastatuhandetagune teadmine ja pärand selle vapra sinisilmse rahva üksteise eest hoolitsevast meelelaadist.

Praegu promeneerivad palmisaarel ringi Euroopa senjoorid ja senjoorad, hoidest käest kinni või ka mitte, olenedes, kuidas omavaheline läbisaamine on kujunenud.

Eelmise sajandi 60ndatest ja 70ndatest alguse saanud vanemaealiste läbi aasta kestva puhkusesuve nautijate olekust ja üksteisega suhtlemisest loeb välja laiemaid plaane inimsoo käitumismustritest.

Kuidas ometi suuta ületada tüdimuse kuristik tänapäeva inimeste vahel?

Esmapilgul ja süvenemata vaatel paistab kõikjal sulnis rahulolu, kus valgetes minipükstes ja -seelikutes kaaslased vamos à la playa oh-o-o-o-oh-taktis mööda maailmaäärt kulgevad. Kõik oleksid justkui ühtemoodi sambataktis õnnelikud.

Lähemal silmitsemisel pole kõik hoopiski nii heleroosa ja muretu. Leidub siingi tuimalt vantsijaid, mees ees, naine kriipsuks tõmmatud suuga järel. Mõlemad on tujutud, teineteiseni ei ulatu, ei tea, mis aitaks. Tusane meel on üldinimlikult näos nii britil, rootslasel kui ka eestlasel.

Guantšid ületasid kaljulõhesid pika ridvaga hüpates, olles nii vahest ehk teivashüppe leiutajad. Kuidas ometi suuta ületada tüdimuse kuristik tänapäeva inimeste vahel? Tunne on, et ülimalt tähtis on oskus tõsta üksteise tuju, enesekindlust ja lasta rõõmul purustada mure, iga päev, järele jätmata, sest aeg selleks on kallilt käes. Ikka sel moel, et pigem kehtiks homo homini lumen kui lupus est. Meil on ju küllaga töörügaja mentaliteeti ja jonni mitte käega lüüa. Olgugi et lõunamaa kollase valguse all läheb see arvatavasti mõneti lepsema reega kui Vargamäel, kus päikegi esialgu külmast sinine.