Heiki Lill: kas niimoodi keedetaksegi konna?

Heiki Lill

FOTO: Kristel Vask

Tal puudub kindel elu- ja töökoht − kas tuleb tuttav ette? Vanemale põlvkonnale peaks säärane väljend olema mõistetav. Nii iseloomustati nõukogude võimule ebasobilivatkontingenti.

Eesti pidavat nüüdki olema ülereguleeritud ja igal aastal koostatakse üha uusi määrusi ning seadusi. Ikka selleks, et elu Maarjamaal paremaks läheks.

Ent seadusi on erinevaid, on häid ja halbu. Mõnikord tahetakse seadust luues parimat, aga välja kukub halvasti. Ent tähele tuleb panna, et kõik seadused peavad vastama põhiseadusele.

Viimasel paaril aastal on riigikogu teinud mitmeid muudatusi rahvastikuregistri süsteemis. Selleks, et oleks võimalikult täpselt teada inimeste andmed. Kui riik teab inimeste täpset elukohta, on lootust saada ehk ka vihjeid musta üüriraha maksmise kohta. Ühtlasi saab paremini prognoosida politsei, päästeteenistuse ja ühistranspordi vajadusi.

Kuid igal mündil on kaks poolt. Suures täpsustamise tuhinas on juhtunud – kas tahtlikult või tahtmatult –, et oma põhiseadusliku õiguse osaleda riigikogu valimistel on kaotanud ligi 15 000 kodanikku. Tuleb ära märkida, et põhiseaduse kohaselt ei ole täisealisel kodanikul valimisõigust vaid kahel juhul: ta kas on tunnistatud teovõimetuks või ta kannab kriminaalkaristust kinnipidamisasutuses.

Kuidas siis nii? Varem sai isik osaleda valimistel, kui tema elukoht oli märgitud rahvastikuregistris kohaliku omavalitsuse täpsusega. Valida sai ta ikka selle sama omavalitsuse järgi kas kohaliku volikogu või riigikogu liikmeid. Nüüd aga on tarvis valimistel hääletamiseks riigile teada anda oma täpne elukoht.

Kui asja natuke süüvida, tuleb järeldada, et valimisõigus on seatud otsesesse seosesse isiku (perekonna) varandusliku seisuga. On ju iga kinnisvara käsutamine seotud finantsilise võimalusega: kui omada maja või korterit, on tarvis maksta maamaksu ja tasuda kommunaalteenuste eest. Samuti on sageli vaja maksta üüri või ka laenu.

Valimisõigus on nüüd seatud otsesesse seosesse isiku (perekonna) varandusliku seisusega.

Niisiis on jõutud tulemile, kus inimene, kes ei saa endale püsivat elukohta lubada, on kaotanud ka õiguse valida. Ei ole tähtsust sellel, kas isik elab tänaval või käib külakorda oma kaasavaraga sõprade-tuttavate-sugulaste juures elamas – püsiv elukoht ju puudub.

Eriti irooniliseks muudab loo aga tõsiasi, et kodanikud, kes elavad teisel pool piiri ja on sellest Eesti riigile teada andnud, saavad osaleda valijana valimistel. Ja siinjuures ei ole tähtsust, kas neil on oma asukohariigis püsiv elukoht või mitte.

Valimisõigus pole niisama siia-sinna jagatav hüve. Nüüd aga jääb mulje, et Eesti riik on asunud kitsendama põhiseaduse vastaselt valimisõigust. Kas järgmistel valimistel võetakse valimisõigus ära neil, kel pole kinnisvara hinge taga?

Väidetavalt pidavat konna pistmine keevasse vette esile kutsuma konna kohese katse veest välja hüpata. Kui aga panna konn külma vette ning vett aeglaselt kuumutama hakata, pidavat konn lõpuks keedetud saama, ilma et ta püüakski end päästa. Millal täpselt muutub vesi liialt kuumaks elutegevuse jätkamiseks ning elutahte minetamiseks, on raske määrata.

Samamoodi tekib küsimus, millal täpselt muudeti või muudetakse seadusi selliselt, et kodanikelt võibki valimisõigust võtta. Kas kuskil on ka see piir, mis muudab võõrandatavaks õiguse kodakondsusele, elule, heale nimele, eneseteostusele, vabadusele?

Tagasi üles