Vahur Kalmre: Tartu korvpall – vasturääkivuste pundar

Vahur Kalmre

FOTO: Erakogu

Huvitav, mis küll paneks Tartu ülikooli mõistma, et praegust moodi enam meie linna korvpallis ei saa. Kui me ikka tahame, et Tartu räägiks kaasa ka kõrgemas korvpallis.

Viimastel aegadel juhtunu pole pannud, mis näitab, et ülikool ei taha näha, missugusesse vasturääkivuste puntrasse on korvpall mässitud.

See ei ole mul viimaste päevade emotsioon, seepärast olgu siin toodud üks pilt natuke kaugemalt.

Kunagine ajakirjanik Sulev Valner käis jaanuaris vaatamas Tartu korvpallimeeskonna mängu Riia VEFiga ja kirjutas pärast sotsiaalmeedias: «Lõpuks ometi tundub Tartu meeskond suutvat heal päeval ka kõva vastasega mängida. Olgem ausad, seda küll suuresti tänu kolmele leedulasele. Kahju, et tribüünidel ei olnud täismaja, mida see mäng kindlasti väärinuks. VEF on ikka päris korralik meeskond, mängib koos Kalev/Cramoga ühisliigas. Tartu ja Lõuna-Eesti publik sellist meeskonda iga nädal siin mängimas ei näe.»

Mängu oli toona platsil ägedat küll ja Tartu meeskond hakkas riialastele päris kõvasti vastu, kuid erilist hulka pealtvaatajaid see saali ei toonud. See on üks järeldus: pealtvaatajaid ei tõmba tabeli keskel kulgemine. Ka mitmed teised järeldused Tartu korvpalli praeguse olukorra kohta on selles lühikeses postituses tegelikult sees: kolm leedulast, VEF kui mõõdupuu, pooltühi saal …

Vaatasin samal õhtul ja ka järgnevatel päevadel kohalikku ajalehte, sellest mängust ei olnud sõnagi. Kerisin nende veebilehte muudkui allapoole ja üsna varsti jõudsin korvpallini küll, kuid see rääkis hoopis kellestki James Hardenist. Tema vist Tartus (veel) ei mängi. Ülejärgmise päeva kohalikus lehes polnud mängust VEFiga ja sellest tõukuvatest järeldustest ridagi. Kuigi väärinuks.

Nii see aga on. Kui Tartu meeskonna mäng ei haara enam kogukonda, siis kohalik leht ei kirjuta. Kui kohalik leht enam korvpallimängust ei kirjuta, siis ei eruta mäng ka kogukonda. Need asjad on omavahel oi kui seotud.

Omavahel aga pole suurt seotud jutt ja teod, mis Tartu korvpallimeeskonna ümber on viimase aasta jooksul käinud. Just sõnade ja tegude lahknemine on see, mis nüüdset olukorda kõige enam iseloomustab.

Huvitav, et see pole esimene kord, kui ülikooli korvpallijuhid-kantslerid niimoodi käituvad. Sama juhtus ka ühel vaheaastal – kes mäletab, siis hooajal 2011/2012 –, kui Rockist sai äkki Tartu ülikooli korvpallimeeskond ning hooaeg tõi fännide protestiaktsioonid ja segadused meeskonnas.

Kas Tartus on üldse enam võimalik korvpall, mis konkureerib Kalev/Cramoga Eesti meistri tiitlile, võidab vähemalt medali Eesti-Läti ühisliigas ning mängib korraliku eduga eurosarjas, konkureerib Riia VEFiga, mitte ei vaimustu võidu üle Jurmala vastu? Väiksemat eesmärki ei tohiks küll nii äge (korvpalli)linn nagu Tartu endale seada.

Praeguse hooaja algul näis asi korduvat: korraks tulid fännid oma loosungitega ka mängule, kuid siis pakkisid need vaikselt kokku, justkui andes märku, et olukord meeskonna ümber neid seekord avalikult võitlema ei pane. Võidelda aga tuleks, sest nüüd oleme jõudnud juba 58-punktilise allajäämiseni Riia VEFile.

Miks on oluline märkida Riia VEFi? Aga just Riia VEFiga – ja muidugi Kalev/Cramoga – võrdselt mängimine ja võrdsel tabelikohal olemine peaks olema Tartu korvpallimeeskonna ja -kogukonna suur eesmärk.

Kui seitse aastat tagasi proovisime korraks ülikooli toonase kantsleri Andres Liinati ja toonase linnapea Urmas Kruusega Tartus jõude korvpalli hüvanguks ühendada, siis oli just Riia VEF see märksõna ja tase, mille välja tõime: «Korvpalliklubi taset tuleks hinnata eelkõige rahvusvaheliste tulemuste järgi, olgu siis Balti liiga võitmine või mõne eurosarja finaali jõudmine (näiteks vähemalt praeguse Riia VEFi taset silmas pidades). Selleks aga on vaja – arvame meie – Tartu linna, ülikooli ja toetajate ühist tahtmist ja tegutsemist.»

Näete, juba siis arvasime kolmekesi, et Tartus saab head tulla vaid kõik koos tegutsedes. See arvamine on üleval ka praegu, nüüd rohkemate meelest kui kolmekesi. Küll aga seekord mitte ülikooli ja linna meelest, eriti ülikooli. Linnapea Urmas Klaas on küll oma kabinetis sõnades avaldanud koos tegutsemisele toetust, kuid ülikool tahab korvpalli hoida kiivalt enda all, kuigi tema nägemus Tartu korvpallist on praegu hoopis madalam, kui meie linn on väärinud ja vääriks.

Tartu korvpalli vasturääkivuste pundar ei alga loomulikult mänguplatsilt, ka mitte meeskonna riietusruumist. See algab ülikooli peast, kes hooaja lähenedes deklareeris üheselt: ülikool enam professionaalse korvpallimeeskonnaga ei tegele, nüüd on meie siht tudengikorvpall. Seda raius toonane kantsler Meelis Luht nii avalikult kui ka rektori kabinetis. Selge, et kantsler ei teinud soolot, nii oldigi ülikoolis otsustatud.

Juba esimestest uudistest peale öeldi ülikooli poolt, et lõpetatakse elukutselistest koosneva korvpallimeeskonna ülalpidamine ning hakatakse kasutama oma korvpallikooli kasvandikke ja ülikooli tudengeid. See tähendab – nii oli kirjas uudisloos –, et ülikooli meeskond ei kavatse palgata edaspidi mängijaid välismaalt ega ka mujalt Eestist. Kantsler Luht kinnitas omalt poolt: «Tahamegi näidata tartlastele, et meil on Tartu oma poisid.»

Tänini pole ülikool seda ametlikku suunda avalikult muutnud. Pole isegi pärast seda, kui tudengikorvpalli eestvõitleja kantsler Luht on lennanud ülikoolist välja uutele väljakutsetele.

Need aga, kes siiski ülikooli võimlas meeskonna mänge vaatamas on käinud, saavad suurepäraselt aru, et tegelikus elus kantsleri kindlat käsku ei järgita. Tudengikorvpalli ja omade poistega mängimise asemel arendatakse mingit poolprofessionaalset meeskonda, kus absoluutset rolli mängivad hoopis kolm leedulast – ei omad, ei noored, ei tudengid, vaid puhtalt leegionärid.

Omavahel aga pole suurt seotud jutt ja teod, mis Tartu korvpallimeeskonna ümber on viimase aasta jooksul käinud. Just sõnade ja tegude lahknemine on see, mis nüüdset olukorda kõige enam iseloomustab.

Niisugune selge vasturääkivus omaniku korralduse ja täitjate tegude vahel aga näitab, et meeskonda haldaval ülikoolil pole täit selgust, mis suunas ja kuidas meeskond peaks arenema.

Kes vastutab sellise segaduse eest, kui seda kantslerit enam ei ole ning ülikoolist ei tule selget sõnumit, kuhu nende käes ja vastutada olev Tartu korvpall peaks liikuma? Kuuldavasti on ülikooli plaanides ka edaspidi säilitada kolme palgalise mängija olemasolu, nii et tõde sellest, et ülikooli meeskond ei kavatse palgata edaspidi mängijaid välismaalt ega ka mujalt Eestist, on ülikoolist ilmselt kadunud koos kantsler Luhtiga. Kui sellist tõde seal üldse on kunagi olnud.

Neid vasturääkivusi on veel. Pea kõikides juttudes ülikooli spordiklubi korvpalliosast toonitatakse noorte korvpallikooli head seisu (näiteks oktoobris spordiklubi korvpallidivisjoni juht Raigo Häelme). Ometi on korvpalliga seotud ringkonnad kursis ka kirjaga, mille septembris – mõni nädal enne spordiklubi juhiks saamist – saatis välja toonane korvpallikooli ja nüüdne kogu ülikooli spordiklubi juht Gert Prants.

Ta kirjutas: «Ütlen lihtsalt ja otse: lahkusin täna noortekorvpalli juhi ametikohalt, kuna hoolimata südamega tehtud ja tulemuslikust tööst ei ole võimalik Tartu ülikooli akadeemilises spordiklubis tunda ennast väärtustatud töötajana. Klubi juhid peaks suutma ära tunda, kui keegi soovib organisatsiooni jaoks rohkem töötada kui kella 8st 17ni ning seada eesmärke pikemalt kui majandusaastast majandusaastani. Kui töötaja soovib muudatust teha suuremalt kui kabineti, spordihoone või linna tasandil.» Kas Prants on nüüd ise kogu ülikooli spordiorganisatsiooni juhiks saanuna need asjad, mis teda toona seda valusat kirja sundisid kirjutama, lahendanud? Ei tea.

Tartu korvpall 2019 a. seisuga.

FOTO: Artur Tuur Kuus

Suure tõenäosusega on just niisugune vasturääkivuste pundar üks põhjusi, miks mänge ei käi vaatamas piisavalt pealtvaatajaid, mis ei ole toonud juurde suuri toetajaid, mis annaks vähegi kindlust, et ülikool üksinda veaks Tartu korvpalli uuesti tõusule.

Veebilehel, kus kutsutakse toetama Tartu korvpalli ja ostma endale ülikooli võimlas nimelist istekohta, on kirjas, et aastaga on kogutud toetust 7520 eurot, istekohti on aga müüdud 6,94 protsenti plaanitust. Ehk näitab ülikooli korvpallijuhtide isu sellega tegelda – ehk otsesõnu, mitte tõsiselt tegelda – ka see, et viimane sissekanne sellel lehel kutsub 22. detsembri mängule Ventspilsiga. Ei tasu vist märkida, et nüüd on juba märtsi lõpp.

Kas Tartus on üldse enam võimalik korvpall, mis konkureerib Kalev/Cramoga Eesti meistri tiitlile, võidab vähemalt medali Eesti-Läti ühisliigas ning mängib korraliku eduga eurosarjas, konkureerib Riia VEFiga, mitte ei vaimustu võidu üle Jurmala vastu? Väiksemat eesmärki ei tohiks küll nii äge (korvpalli)linn nagu Tartu endale seada.

Kas see lause, mis nüüd tuleb, on tõesti naiivne?!

On võimalik, kui me paneme kõik jõud kokku, teeme kõik koos Tartusse uue korvpalliklubi, mille olulised partnerid on ülikool ja linn ning millega ühinevad erinevates koostöövormides ka teised korvpalliga tegelevad klubid (Tartu Kalev ja Tartu Palliklubi, esiliigameeskond Estiko, maaülikool ja tema noortegrupid jne). Küsime Tartusse tagasi siin omaks saanud nime Rock ja ühendame niimoodi Tartu ja Lõuna-Eesti korvpallikogukonna. Ei karda suuri eesmärke ning nii nagu räägime, nii ka teeme.

Kas tõesti on meil uhkust vähe? Julgust vähe? Hasarti vähe? Tarkust vähe? Hoopis mugavus on see, mida meil on.

See lugu rääkis Tartu korvpallist, aga ehk hoopis millestki laiemast.

Tagasi üles