Visalt kannatanud saalijalgpallurid pälvisid teenitud tasu

Auguri mängija Mark Kolosoviga heitlev Rene Puhke (vasakul) kostitas pronksimängus vastaseid kolme väravaga.

FOTO: Jana Pipar/EJL

Tartu jalgpalliklubide medalivõit Eesti meistrivõistlustelt on üpris harv saavutus: näiteks viimane meistritiitel toodi Taaralinna Saksa okupatsiooni päevil 77 aastat tagasi, kui võidukarikaga sai triumfeerida Tartu Politseiringkonna nime kandnud võistkond.

Tänavu lisandus Tartu vuti medalivõitjate nimekirja Ravens Futsal EMÜ SK, kes lõpetas saalijalgpalli Eesti meistrisarja kolmanda kohaga.

Põhihooajal sai Ravens kaheksa meeskonna konkurentsis viienda koha. Nii pääseti veerandfinaali, kus alistati Narva United kahel korral 4:2, poolfinaalis jäädi aga alla liiga suurfavoriidile Tallinna FC Cosmosele 2:6 ja 2:3.

Kui koondislased klubisse naasid, kiirgas meestest erilist motivatsiooni, mis nakatas ka ülejäänud tiimi.

Hambad ristis

Pronksimatšis kohtusid tartlased Tallinnas Kristiine spordihallis SK Augur Enematiga, kellele oldi hooaja senises kolmes mängus kaotanud. Poolajavileks haaras aga Ravens tänu Heigo Kosemetsa kahele ja Rene Puhke ühele tabamusele 3:0 eduseisu. Seejärel löödi väravaid vaheldumisi ning Augur suutis üheksa minutit enne lõppu vähendada vahe kahe värava peale seisuks 3:5, kuid lõpuminuteil said tartlased kirja veel kaks tabamust ja vormistasid 7:3 võidu. Puhke sai lõpuks kirja kolm tabamust, kaks kolli kanti Kosemetsa ning üks Mihkel Lõhe ja Lehar Savikingu nimele.

Ravensi tegevjuhist väravavaht Roman Gnibida tunnistas, et pronksikohtumise lõppseis mängupilti päris täpselt ei peegelda, kuna täiskoosseis pealinna sõita ei saanud ja kohati oli väljakul päris raske. «Aga saime pingevabalt mängida, sest hooaja eesmärk jõuda kaugemale kui mullu sai täidetud ning medalile mängimine oli meile meeldiv lisamotivatsioon,» rääkis Gnibida. «Mängisime pragmaatiliselt ja kõrge moraaliga, see oli ka kindlasti üks määravatest faktoritest.»

Väljakumängija Raul Rebane lisas, et kuna Augur pole neile kunagi olnud kõige mugavam vastane, maitseb pronksimatši võit eriti magusalt. «Samas uskusime ka mängule minnes, et suudame neid võita, sest nad pole meist eelnenud mängudes nii palju paremad olnud, kui seisud on osutanud. Meil õnnestuski oma võimalused realiseerida ning teisalt toimis hästi ka kaitsemäng, mis hooaja edenedes üldse üha paremaks läks,» kõneles Rebane.

Läbi hooaja tõi Ravensile Gnibida hinnangul edu ennekõike oskus kannatada: põhihooaeg ei sujunud tegelikult kõige ladusamalt ja kuni viimase vooruni polnud kindel, kas nad üldse kohamängudele pääsevadki. «Mõned mängud pidime hambad ristis ära kannatama. Ma ütleks, et kannatus ja meeste visadus saidki lõpuks määravaks,» tähtsustas puurilukk.

Rebane tõstis esile talvel klubiga liitunud Rene Puhke ja Vladislav Gussevi panuse. «Nad tõid kvaliteeti juurde ning võistkonnas sees tekkis vajalik konkurents. Muidu olid mehed kohati liiga mugavaks muutunud, uued poisid panid kõiki trennides rohkem pingutama,» märkis Rebane.

Koondis karastas

Teisalt ei hakanud ta pisendama fakti, et tema ise koos Puhke, Kristjan Paapsi ja Lehar Savikinguga kuulusid aasta alguses Bulgaarias MM-valikmänge pidanud Eesti saalijalgpalli rahvuskoondisesse ning ammutasid sealt väärtuslikke kogemusi ja enesekindlust. Seda rõhutas ka Gnibida: kui nelik koondise juurest tagasi tuli, kiirgas meestest erilist motivatsiooni, mis nakatas ka ülejäänud tiimi. «See andis palju juurde, suhtumine ja kindlus oli hoopis teine,» kiitis ta.

Rebane tõdes, et valikmängudes kogetud tempo oli võrreldes koduliiga mängudega hoopis kiirem, samuti kuulus vastaste arsenali rohkesti kombinatsioone ja liikumisi, mida pidevalt läbi tuli hammustada. Sellest hoolimata arvab Võrumaalt pärit mängumees, et Ravensi poisid häbisse ei jäänud ning tunnustavaid sõnu pälviti ka koondise peatreenerilt Dmitri Skiperskilt. «Aga arenguruumi on muidugi kõvasti ning kui tahame koondises korralikult kanda kinnitada, tuleb kõvasti vaeva näha,» on Rebane aus.

Skiperski kinnitusel said tartlased koondises väga hästi hakkama, kuigi varem oli rahvusesinduses pallinud vaid Paapsi. «Esmalt oli meil kolmepäevane laager, seejärel sõprusmängud Taaniga, kus nad said esimest korda rahvusvahelise mängu tempot tunnetada. Valikturniiri viimases kohtumises sai nende nelik juba kõige rohkem mänguaega,» rääkis koondise peatreener.

Skiperski sõnul võib edaspidi koondise vaatevälja pääseda teisigi tartlasi, selleks on aga vaja, et mehed näitaks end pidevalt heast küljest ega pelgaks treeningutel higi valada. Ravensi trumpidena näeb Skiperski head füüsilist ettevalmistust ja tugevat iseloomu ning ta usub, et kui meeskond suudab tulevaks hooajaks tuumiku säilitada, võivad nad sekkuda ka kõige kõrgemasse mängu. «Kui nad jätkavad samas vaimus nagu sel hooajal, on see kindlasti võimalik,» ütles peatreener.

Tagasi üles