Varesele järgneb Petree. Kahe kommunistliku tegelase enesetapust 1946. aasta hilissügisel

Peeter Petree ja Johannes Vares-Barbarus.

FOTO: Rahvusarhiiv

Meie kristlikus kultuuriruumis peetakse enesetappu taunitavaks ning sellest rääkimine on olnud üldiselt tabu. Ehkki NSV Liit oli ateistlik riik, suhtuti ka selles ühiskonnas ning kommunistlike liidrite poolt suitsiidi hukkamõistvalt.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ent nagu kõikide negatiivsete nähtustega, ei kõneldud enesetappudest avalikult. Tuntumate tegelaste vabasurma korral otsustati elanikkonda juhtumist desinformeerida. Kitsamas ringis võidi siiski probleemide olemasolu tunnistada. Sellele osutavad mõned kommunistliku võimuaparaadiga seotud juhtumid 1940. aastate Eesti NSVs.

Liiduvabariigi juhtkonda vapustas Eesti NSV vormilise riigipea, ülemnõukogu presiidiumi esimehe Johannes Varese (1890–1946), kirjanikunimega Barbaruse surm 1946. aastal. Vares leiti 29. novembri keskpäeval surnuna Kadrioru presidendilossist vannitoast. Tema surnukeha kõrval lebas püstol, millega kuulus poeet, arst ja kommunistlik riigitegelane oli ennast hommikupoolikul tapnud. Aknalaual oli hüvastijätukiri, milles oli selgitatud enesetapu motiive.

Tagasi üles