Aare Ristikivi: kust tulevad äärmuslased, kas kui portfelliga, siis koolist?

Aare Ristikivi Foto: Sille Annuk

Eesti riigi iseseisvuse taastamisest on möödas juba üle 25 aasta, see tähendab, et terve põlvkond on sirgunud demokraatlikus riigis, kasvanud läänelike väärtuste vaimus.

Miks näeme siis praegu enneolematult suurt toetust äärmustele? Kuidas on võimalik, et noored poliitikud ülistavad Hitlerit ja räägivad rassilisest puhtusest? Kas Eesti kool on demokraatlike väärtuste kujundamisel läbi kukkunud?

Esimese asjana võib kohe küsida, kas kooli ülesanne on üldse inimeste poliitilist käitumist kujundada. 1990. aastatel oli reaktsioonina nõukogude võimu poolt ülepolitiseeritud koolile tõesti tugevalt esil seisukoht, et kool õpetab ja kodu kasvatab. Ehk siis kooli ülesandeks peeti peamiselt teadmiste jagamist, oskuste andmist ja mitte hoiakute kujundamist, kuid see muutus kiiresti. Kool on nii haridus- kui ka kasvatusasutus ning see on selgelt kirjas riiklikus õppekavas.

Seesama dokument ei jäta kuidagi kahemõtteliseks, mis suunas noori kasvatada tuleb: «Alusväärtustena tähtsustatakse üldinimlikke väärtusi (ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikke väärtusi (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus)» (põhikooli riiklik õppekava, paragrahv 2).

Eriti tugevalt on needsamad põhimõtted kajastatud ühiskonnaõpetuse ainekavas, kus seatakse eesmärgiks, et õpilane «mõistab, väärtustab ja kaitseb inimõigusi ning põhivabadusi; austab demokraatia põhimõtteid, järgib üldtunnustatud käitumisreegleid ning on seaduskuulekas» (gümnaasiumi riiklik õppekava, ainevaldkond: sotsiaalained, punkt 2.3.1.).

Niisiis Eesti kooli riiklikult püstitatud eesmärk on demokraatlike väärtuste kasvatamine.

Kas võib olla juhtunud, et kaunid sõnad on jäänud üksnes paberile? Õpetajate keskmine vanus on üsna kõrge, suur osa neist on saanud oma hariduse nõukogude koolis ning kõikide uue aja asjadega ei ole lihtne kaasa minna. Seda tõestavad kasvõi hiljuti ajakirjandusest läbi käinud arutelud LGBT ehk seksuaal- ja soovähemuste teema kajastamisest koolides – viimati oli sellest juttu seoses Orissaare gümnaasiumiga.

Olen pikka aega aktiivselt kaasa löönud üleriigilistes õpetajate organisatsioonides ja ettevõtmistes ning julgen öelda, et Eesti õpetajad teevad oma tööd südamega ning kooskõlas riikliku õppekava väärtustega. Muidugi on nende seas poliitilisel skaalal väga erinevate arusaamadega inimesi, kuid olen kindel, et keegi neist ei anna positiivset hinnet õpilasele, kes väidab, et Hitler oli geenius, et holokaust oli õigustatud, et nahavärv näitab inimese vaimseid võimeid, või teisest äärmusest, et küüditamine oli vajalik ja Stalin oli suur juht.

Pealegi on kool avalik ruum ja klassis toimuv jõuab kiiresti lastevanemate ning kooli juhtkonna kõrvu, nemad sel juhul reageeriksid. Üksikuid seda laadi juhtumisi on ju ka ajakirjandusse jõudnud, näiteks Järva-Jaani gümnaasiumi ajalooõpetaja lugu, kuid olen siiski kindel, et Eesti koolid teevad head tööd avatud ja sallivate noorte kujundamisel.

Äärmusliku mõtteviisi tekke selgitamine jäägu psühholoogide pärusmaaks, kuid selle võimendumisel on väga suur roll sotsiaalmeedial.

Asi ei ole koolikorralduses ning asi ei ole õpetajates. Ja ometi on olemas noored, kes demokraatlikke väärtusi ei jaga ning faktidest end heidutada ei lase. Muidugi on oma roll kodul, kool ei suuda isiksuse kujunemisel koduga kunagi võistelda (mille tõestuseks on terved poliitdünastiad), kuid see ei selgita veel kõike. Äärmusliku mõtteviisi tekke selgitamine jäägu psühholoogide pärusmaaks, kuid selle võimendumisel on väga suur roll sotsiaalmeedial. Kui kodus või koolis mõnda väljaütlemist taunitakse, siis arvuti annab võimaluse leida see ruum, kus sarnaste mõtetega inimesed tunnevad, et neid on palju, ning kus on võimalik väliseid segajaid blokeerida nii kaua, et hakkadki uskuma, et sul on õigus – keegi ju vastu ei vaidle. Ja suletud ruumis kogunenud julgus avaldub lõpuks ka avalikus ruumis, eriti kui meelemürgid või ärritus pidurid maha võtab.

Äärmusliku mõtlemisega õpilasi on olnud ka minu klassiruumis. Nii et ma tunnen, et jagan vastutust nende väljaütlemiste, ka tegude eest. Mida siis ikkagi teha? Enda tööd, lihtsalt veel paremini. Minu klassiruumis on plakat, mis kutsub õpilasi üles olema julge, igasugune diskussioon on teretulnud, demokraatlikud väärtused kasvavad üksnes reaalsetes vaidlustes. Ning need ei ole väitlused mitte õpilase ja õpetaja vahel, vaid õpilaste endi vahel, eakaaslase lähenemine on eakohane.

Nad on praegu rohkem pildis kui kunagi varem, kuid just see nõrgendab neid. Argumentide puudumine, demagoogia ja häma paistab välja selgemini kui kunagi varem, nende väljaütlemised ei jää enam suletud ruumi ja nad peavad hakkama oma sõnu tagasi võtma.

Enamik õpilasi on kodust ja varsemast kooliastmest kaasa saanud demokraatlikud väärtused, kuid kui nad ei oska neid kaitsta, on nad kerge saak igasugustele vandenõuteoreetikutele ja demagoogidele. Alternatiivajaloo käsitlemine võiks olla lausa ajalooõpetuse osa, et õpilased oskaksid selle suhtes kriitilised olla. Vaadake vaid meie noorte viimase aja algatusi – kliimastreik, kirjad demokraatia toetuseks. See põlvkond tunneb vastutust meie ühiskonna ees ja soovib selle kujundamisel kaasa rääkida, neid saab usaldada. Seepärast kõlab minu tunnis nende hääl rohkem kui minu hääl. See on demokraatia hääl, mis saab hakkama ka äärmustega.

Äärmuslikud liikumised on olemas kõikides demokraatlikes riikides, arvamuste paljusus on avatud ühiskonna üks oluline tunnus, ainult diktatuuri all mõtlevad kõik (ametlikult) ühte moodi.

Kui me midagi äärmuseks nimetame, siis ei saa seda olla olulisel määral, muidu oleks tegemist peavooluga, nii et me räägime tegelikult marginaalsest grupist (ma olen kaugel sellest, et näiteks kõiki EKRE liikmeid või pooldajaid äärmuslasteks pidada). Nad on praegu rohkem pildis kui kunagi varem, kuid just see nõrgendab neid. Argumentide puudumine, demagoogia ja häma paistab välja selgemini kui kunagi varem, nende väljaütlemised ei jää enam suletud ruumi ja nad peavad hakkama oma sõnu tagasi võtma.

Eesti kool ei ole läbi kukkunud, igasugused küsitlused näitavad, et noored on avatumad, tolerantsemad kui vanem põlvkond. Viimase aja algatused näitavad, et noored on valmis võtma ka vastutust. Ja sellepärast on minu süda Eesti tulevikule mõeldes rahulik. Muidugi tuleb koolist ka äärmuslikult mõtlevaid noori, kuid portfelli annavad neile vanemad põlvkonnad.