Priiusepäeva tähistamine kujunes laulupeo eelprooviks

Sel fotol olev Väägvere pasunakoor kandis täna 150 aastat tagasi Tartus peetud pidustustel silmapaistvat rolli.

FOTO: Eesti kirjandusmuuseumi Eesti kultuurilooline arhiiv

Esimene eestlaste laulupidu kavandati 1869. aasta suveks ja pühendati Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäevale. Priiuse väljakuulutamise õigel päeval, 26. märtsil 1869 korraldati Tartus mitmeid pidulikke üritus.

Ettevõtmise ametlikeks korraldajateks olid kiriklikud ringkonnad, korraldustoimkonda juhtis Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode. Kuna tähistati eelkõige talupoegade vabastamist, siis kaasati toimingutesse arvukalt eesti soost maamehi Tartu ümbruse kihelkondadest.

Kogu programm oli eesti keeles ja kõik see jättis rahvusliku kallakuga ürituse mulje. 1866. aasta kogukonna seadusega said maamehed juurde õigusi ja nüüd oli hea võimalus tärganud iseteadvust mitmel moel ka välja näidata. Võimuesindajad pidasid aga maameeste aktiivse kaasamisega silmas ikkagi seda, et pidustuste korraldamine olevat tulnud rahva algatusena.

Koostöö Vanemuise seltsiga

Willigerode kutsus kaasa lööma ja eelkõige muusikaprogrammi korraldamisse Vanemuise seltsi. Johann Voldemar Jannsen haakus aktiivselt eeltöödega, sest ta nägi head võimalust proovida mitmeid korralduslikke momente seoses tulevase laulupeoga. Seda enam, et priiusepäeval olid nagu laulupeogi kavas rongkäigud, kontserdid, kõned ja pidusöögid.

Pidutsemine jagunes kahele päevale – 25. ja 26. märtsile. 25. märtsi üritustest oli olulisim talurahva rongkäik, arvukalt mustades vatmankuubedes mehi kogunes Tartu kihelkonnakooli juurde. Jäljendati rongkäiku, milletaoline oli toimunud 1819. aastal priiuse väljakuulutamise päeval. Pidurongkäik liikus üle Toomemäe Maarja kirikusse, kus peeti pidulik jumalateenistus kooride ja orkestri osalusel.

26. märtsil toimus teine rongkäik. Tartu saksa ajaleht kirjutas selles, et peomarssalite ja peakorraldajate järel kõndisid lauljannad linnast ja maalt, neiud ja naised valged rätikud peas ja punavalge lindiga kokku seotud rohelised mirdioksad pihikul. Neile olla järgnenud meeslauljad, külalised ja soovijaist linnarahvas.

Ohtralt omamaist loomingut

Maarja kirikus leidis aset suur kontsert, kus põhiesinejad olid, nagu eelmiselgi päeval, Maarja kiriku segakoor, Vanemuise seltsi mees- ja segakoor ning orkestrina Väägvere pasunamehed David Otto Wirkhausi käe all.

Suure osa kontserdi mitmekesisest kavast moodustas omamaiste laululoojate looming: Põltsamaa pastori E. Hörschelmanni, Tartu ülikooli muusikajuhi Fr. Brenneri ja J. V. Jannseni laulud ning eestlase A. Thomsoni avamäng orkestrile. Mitmed esitatavad laulud kuulusid ka tulevase laulupeo kavasse. Dirigeerisid A. H. Willigerode, J. V. Jannsen ja D. O. Wirkhaus.

Kooride ja orkestri esinemine oli jätnud võimsa mulje, sest linna lihtrahvas polnud siiani eesti kooridelt midagi nii suurejoonelist kuulnud.

Pidusöögile kihelkonnakoolimajas mindi jälle rongkäigus. Siin sai Vanemuise selts avada täies hiilguses oma lipu, mis kujutas laulujumal Vanemuist kandle saatel laulmas metsaelanikele. Koos Väägvere orkestriga mängis rongkäigus ka Vanemuise seltsi pasunakoor.

Pidusöök peeti kolmes vahetuses. Põhirõhk oli pandud tänutervitustele ja klaaside tõstmisele nii kõrgete aukandjate, vallavalitsuste, rahvakoolide kui ka esinenud kollektiivide auks. Tervitusi ütlesid põhiliselt eesti mehed.

Teises laudkonnas olid aukohal eesti naislauljad, kolmandas Väägvere pasunakoor, pastor Willigerode ja köster Luig.

Muusikalisi vahepalu esitas Väägvere orkester. Endine Vändra pastor ja tuntud kirjamees C. Körber oli orkestri esinemisest vaimustuses ja pidas selle auks improvisatsioonilise toredate sõnamängudega kõne.

Kooride ja orkestri esinemine oli jätnud võimsa mulje, sest linna lihtrahvas polnud siiani eesti kooridelt midagi nii suurejoonelist kuulnud.

Väägvere pasunakoori liige, D. O. Wirkhausi vend J. Wirkhaus kirjutas sõnavõtu kohapeal küllaltki täpselt üles. Olgu siinkohal toodud mõned katked sellest: «Ei, see nimi pole mitte Väägvere, vaid Vägevveri. Vägevveri, priiveri paneb need pasunad hüüdma, ilusasti, toredasti nagu viimsepäeva pasunaid. Priimees on priiuspidu pasunad pannud hüüdma. Kostku nende hüüd üle maa ja virgutagu need hüüded prii rahvast säärast vägevat verd omandama, nagu neil siin. Külvake soola langenud orjuse müüride varemetele, et orjaokkad iial enam ei saaks priirahva vägevat verd vangistada. Tühjendan klaasi vääramata vägevavere terviseks.»

Pärast pidusööki mindi rongkäigus Tähe tänava alguses asuvasse Vanemuise seltsi majja, kus oli kaetud uus pidulaud 150 inimesele. Peeti kõnesid ja ;eldi tervitusi.

Eelmäng suvisele peole

Paljudest sõnavõttudest käis läbi tulevase laulupeo teema. Lõppenud peo hea korralduse põhjal ennustati üksmeelselt suvise laulupeo õnnestumist.

Mitmed sõnavõtjad mainisid, et priiusepäeva tähistamine oli tulevasele laulupeole hea eelproov ning sama arvamust võis kohata ka hilisemates ametlikes seisukohavõttudes. Näiteks kordaläinud rahvarohkete rongkäikude põhjal olevat Tartu politsei andnud laulupeorongkäiguks loa tõrgeteta.

- - - 

Alo Põldmäe eelmised lood esimese üldlaulupeo ettevalmistustest ilmusid Tartu Postimehes 1. ja 22. juunil, 17. augustil, 1. oktoobril, 14. ja 28. novembril, 19. detsembril 2018 ning tänavu 16. jaanuaril ja 20. veebruaril.

Tagasi üles