Protsendireegel kipub miljöömaju ära sööma

Supilinnas lammutatud Herne 57 maja eelmise aasta septembris.

FOTO: Sille Annuk

Suur osa Supilinnast, vanast Tartu agulist, on volikogu otsusega nimetatud miljööpiirkonnaks.

Seda miljööd peaks looma eeskätt vana puithoonestik ja uusehitised sellesse sobituma, kuid hiljutine näide Herne 57 majaga näitab, et lammutamine käib kergelt. Liiga kergelt, leiab supilinlane Heiki Valk.

«Vastu tulles arendaja soovidele andis linnavalitsus lammutusloa, sest kaks erinevat ehitustehnilist ekspertiisi kinnitasid hoone kulumuseks üle 80 protsendi,» selgitas Valk. «Nüüd soovib arendaja ehitada sinna uut, palju suuremat. Tartu üldplaneeringus seisab miljööalade kohta, et «lammutamine on lubatud ainult juhul, kui kandvatest konstruktsioonidest on hävinud üle 60 protsendi». Ainult majanduslik otstarbekus ei saa olla ehitustehnilises ekspertiisis lõppjärelduste tegemise ajendiks.»

Kui linn annab loa miljööalal lammutatud hoone asemele uue ja palju suurema ehitamiseks, hakkavad arendajad «võrdse kohtlemise printsiibile» tuginedes juhtumile edaspidi toetuma, ütles Heiki Valk.

Korras palgid

Suurele kulumusele viidates põhjendas hoone lammutamise plaani läinud aastal leheloos arendaja Vara Fondi juhatuse liige Raul Mürk. Kahest samale järeldusele jõudnud ekspertiisist rääkis Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus.

Valk osutas aga sellele, et kulumine ja hävimine on kaks ise asja ja hoolimata kahest ekspertiisist ei olnud Herne 57 kindlasti sellisel määral hävinud. «Ei ole mõeldav, et üle 60 protsendi hävinud kandekonstruktsioonidega ristpalkhoone saanuks olla füüsiliselt olemas ja elamiskõlblik veel mõni aasta tagasi, enne kui see kinnisvarafirmale maha müüdi,» põhjendas Valk. «2018. aasta sügiseni oli maja kinnisvaraportaalis müügis äravedamiseks, mis kinnitab samuti, et ristpalkhoone põhikonstruktsioonid olid korras.»

Teine probleem, millele Valk osutas, on see, et lammutatu asemele tulevad uusehitised on ebasupilinlikult suured, kuigi üldplaneering ütleb, et hävinud või lammutada lubatud miljööväärtuslike hoonete asemele tuleb uus hoone ehitada üldjoontes samas mahus. Praegu tahetakse ehitada 2,3 korda suurema ehitusaluse pinnaga maja.

Isegi kui uus ehitusprojekti versioon on vähendatud ja tänavaäärne hooneosa kahandatud pooleteisekorruseliseks, on mahukas hoovijuurdeehitis endiselt kavas.

Arjus kommenteeris, et tegelikult käis pikk vaidlus selle üle, kui suur hoonemaht tohib tänava ääres olla, sest detailplaneering, mis lubab krundile suurema ehitusõiguse, seadis tänavaäärse korruste arvuks 2,5, kuigi teisal räägiti hoonemahu säilitamisest. Peale jäigi seisukoht, et õigeks tuleb lugeda poolteist korrust.

«Nüüd on viisakas nüüdisaegne maja ja vastab planeeringule,» ütles Arjus. «Uut mahtu oleks võrdlemisi veider külge pookida vana maja koopiale. Teine on arhitektuurifilosoofiline küsimus, et kui vana maja pole alles, kas on eetiline teha asemele koopia.»

Peaks ikkagi mingi lävend olema, et me ei läheks ogaraks taastamisnõuetega. Vastasel juhul loome olukordi, kus keegi ei võta midagi ette, ja näeme hoone hääbumist, sest ei ole võimalik seda korda teha ega maha võtta mõistlikult, ütles Tõnis Arjus.

Vana korda, siis uus

Valk lisas, et seni on Supilinna miljööalal rakendatud üldplaneeringust lähtuvat praktikat, et olemasoleva vana hoonega krundile uue hoone püstitamise eelduseks on samal krundil asuva olemasoleva miljööväärtusliku hoone restaureerimine. Herne 57 arendaja on läinud teist teed: taotlenud ja saanud loa hoone lammutada.

Kolmas suurem probleem taashoonestamise puhul on ehk mõneti maitse asi − kriitilisele silmale jääb täitmata nõue, et uute hoonete arhitektuur peab sobima väljakujunenud keskkonda, arvestades oma mahult ja arhitektuurilahenduselt olemasolevat ehk sobituma miljöösse.

«Kõigis Herne 57 ehitusprojekti variantides on kavandatud uusehitiste välisilme modernistlik ega arvesta ajaloolist keskkonda,» leidis Valk.

Herne 57 lammutamine on tema sõnul ohtlik pretsedent. «Kuna vaba ehitusruum hakkab otsa saama, asuvad arendajad ostma miljööväärtuslikke, mitte kõige paremas seisus, kuid siiski renoveerimiskõlblikke hooneid, et need lammutada ja ehitada krundile uus, märksa suurem,» selgitas Valk.

«Kui linn annab loa miljööalal lammutatud hoone asemele uue ja palju suurema ehitamiseks, hakkavad arendajad «võrdse kohtlemise printsiibile» tuginedes juhtumile edaspidi toetuma, ja see avab tee teistegi miljööväärtuslike hoonete lammutamisele,» lisas ta.

Arjus ütles, et protsendiküsimuse üle tuleks laiemalt arutada, üle tuleks vaadata ka nõuded ekspertiisidele, need peaksid olema täpsemad, et lõppotsus oleks läbipaistvam ega tekitaks nii palju küsimusi.

«Olen nõus, et mida rohkem on võimalik taastada-säilitada-restaureerida, seda positiivsem,» ütles Arjus. «Kui ei ole võimalik, siis peaks ikkagi mingi lävend olema, et me ei läheks ogaraks taastamisnõuetega. Vastasel juhul loome olukordi, kus keegi ei võta midagi ette, ja näeme hoone hääbumist, sest ei ole võimalik seda korda teha ega maha võtta mõistlikult.»

Herne 57 krundile kavandatud uue hoone tänavavaade, arhitekt Tiit Sild.

FOTO: Eskiis

Tagasi üles