Kalle Muuli: Uus valitsus – hirmud ja riskid

Kalle Muuli Foto: Kaupo Kikkas

Kunagi oli kombeks anda uuele valitsusele sada kriitikavaba päeva. See tava sai alguse Ameerika Ühendriikides suure majanduskriisi ajal, kui 1933. aastal ametisse astunud president Franklin Delano Roosevelt palus opositsioonipoliitikutelt ja ajakirjanduselt just nii palju päevi töörahu.

Tänapäeval, tõejärgsel väärinfoajastul ei anta enam kellelegi aega atra seada. Turmtuli Eesti võimaliku uue valitsusliidu (Keskerakond + Isamaa + EKRE) pihta algas veel enne, kui läbirääkimised selle moodustamiseks õieti alanudki olid. Kuna valitsuslepet ja valitsust veel pole, siis tehakse ennustusi, kui hirmus see olla võiks, ja kritiseeritakse iseenda ettekujutust.

Vähemalt korra oleme kõike seda juba näinud, küll natuke vähem hüsteerilises vormis. See juhtus 2016. aasta novembris, mil Keskerakonna esimees Jüri Ratas alustas Isamaa ja sotsidega läbirääkimisi oma esimese valitsuse moodustamiseks. Toona võimust ilma jäänud Reformierakond hirmutas siis rahvast sellega, et võimule tuleb Kremli-meelne valitsus, Eesti pöörab Euroopa Liidule selja ja veereb taas Venemaa rüppe. Võimu nimel ei kohkutud tagasi isegi oma riigi laimamisest välisajakirjanduses.

Loomulikult oli see tühi jutt. Eesti pole veerenud kuhugi, Ratase valitsus toetas sanktsioone Venemaa vastu ja sai hästi hakkama ka Euroopa Liidu eesistumise korraldamisega.

Nüüd hirmutatakse taas. Öeldakse, et Ratas teeb natsivalitsust. Sellist sonimist olnuks tõtt-öelda varem raske isegi ette kujutada: peaminister, kes juhib alates 2016. aastast venemeelset valitsust, paneb nüüd kokku hoopis natsimeelset valitsust. Kusjuures Reformierakonna liitlasteks on nüüd just nimelt needsamad kõige venemeelsemad poliitikud eesotsas Yana Toomiga, kellega reformierakondlased ise meid kaks aastat tagasi hirmutasid. Nüüd on Yana Toomist saanud üle öö Eesti päästja ja tema venemeelsusest pole enam juttugi.

Muidugi on see kõik tühipaljas propaganda, kuid paljude inimeste ärevus ja mure on mõistetav. EKRE poliitikute hoiakud ja sõnapruuk on pahatihti tõesti läinud üle igasuguste piiride. Ähvardused stiilis «kohtunike pead hakkavad veerema» on õigusriigis täiesti vastuvõetamatud isegi siis, kui neid kasutatakse ülekantud tähenduses.

Sellist sonimist olnuks tõtt-öelda varem raske isegi ette kujutada: peaminister, kes juhib alates 2016. aastast venemeelset valitsust, paneb nüüd kokku hoopis natsimeelset valitsust.

Aga mida siis ikkagi teha, kui selline erakond on saanud demokraatlikel valimistel rahvalt suure mandaadi ja moodustab peaaegu viiendiku riigikogust? Kas me peaksime ütlema: ei, teiega me isegi ei räägi, me välistame teid? Kas tulevasel Eesti peaministril tõesti sobib öelda 100 000 kodanikule: teie makske ainult makse, aga teie esindajatega ei hakka me isegi mitte läbirääkimisi pidama?

Lühikeses plaanis on selline ülbus muidugi mugav. Jätame EKRE neljaks aastaks opositsiooni ja kohe on «valgetel» erakondadel hulga puhtam, kuivem ja muretum tunne isekeskis riiki valitseda, ei pea nende «natsidega» jändama. Aga kas 100 000 valija rahulolematus kaob siis kuhugi ära? Kas EKRE retoorika muutub sellest leebemaks?

Ei, vimm kasvab, lõhe süveneb ja pahameel ülbe eliidi vastu aina paisub. Nelja aasta pärast on EKRE päralt juba vähemalt neljandik või koguni kolmandik riigikogust. Kas siis on kergem lõhet ületada? Või ütleme ka siis sellele rahvahulgale, et ei, teie esindajatega me ei räägi, me välistame teid?

Katse minna hulga ebamugavamat teed mööda ja EKREga läbi rääkida tähendab muidugi suurt riski. Paljudel Keskerakonna ja Isamaa valijatel on ilmselt raske mõista, miks üritatakse sellise erakonnaga koos valitsust moodustada. Tõenäoliselt kaotavad nii Keskerakond kui ka Isamaa praegu toetajaid, kuid tulevikus, kui valija mõistab nende otsuste eesmärke ja riigimehelikkust, taastub nii usaldus kui ka toetus, sest pikemas plaanis on see võib-olla ainus tee, mis pakub natukenegi lootust ületada ohtlik lõhe ja ühiskonda veidigi lepitada.

Mõistagi peavad EKRE hoiakud ja kõnepruuk valitsuses muutuma, teisiti ei ole see mõeldav. Sellises muutumises pole ka midagi iseäralikku. Kui muutub erakonna roll – opositsiooniparteist valitsusparteiks või vastupidi –, siis muutub alati ka retoorika.

Ükski minister ei saa lubada endale väljaütlemisi, mida kasutavad opositsioonipoliitikud. Keskerakondlane Mihhail Korb võis opositsioonis manada NATOt maa põhja, keegi ei teinud sellest väljagi, aga riigihalduse minister sai ta olla vaid ühe päeva pärast seda, kui oli öelnud, et ta ei toeta Eesti kuulumist NATOsse.

Muretsejatel tasub tähele panna, et valitsuses vahetub vaid üks erakond. Valimiste kõige suurema kaotaja, sotside asemele on tulemas kõige suurem tõusja EKRE. Kaks erakonda, seejuures valitsuse suurim erakond, jäävad samaks. Seepärast ei saa ka valitsuse kurss väga palju muutuda. Uus valitsus tuleb senisest ilmselt konservatiivsem, parempoolsem ja rahvuskesksem, kuid kindlasti mitte natslik, fašistlik või mingit muud moodi äärmuslik.

Tasub ka teada, et valitsusläbirääkimistel ja valitsuses ei hääletata. Otsuseid langetatakse ainult üksmeeles. Kui kasvõi üks erakond on vastu, siis lepingut ei tule ja otsust ei sünni. Seepärast pole praegu kavandatava koalitsioonivalitsuse puhul mõtet karta järske pöördeid. Isegi kui EKRE üritaks teha midagi nurjatut, siis ei lähe see teiste erakondade vastuseisu tõttu läbi.

Isamaa on ise aidanud Eesti üles ehitada demokraatlikuks õigusriigiks ja just Isamaa kuulumine valitsusse on ka garantii, et sellest ehitisest ei saa kellegi kuri käsi välja kangutada ainsatki kildu.