Siberis sündinud kuue naise lugusid saab vaadata Tartu vaksalis
Märtsiküüditamisest möödub 70 aastat.

Reede õhtul kogunes Tartu vaksalihoonesse tavalisest rohkem inimesi ning kui rong oli läinud, jäi ootesaal ikka veel rahvast täis. Keegi ei kiirustanud. Oli vanemaid inimesi, kes seina ääres toolidel kohe istet võtsid, aga ka nooremaid, kes püsti seisid ja omavahel vestlesid. Kaasas oli ka lapsi, kes ringi jooksid.  

Suure seina äärde üles seatud ekraanil jooksis filmilint, mis portreteeris naisi, kes praegu näevad välja eakatena, kuid kes 70 aastat tagasi olid lapsed – eesti lapsed Siberis.

Üks naine oli ekraanile väga lähedal, seisis seal liikumatult ja muudkui vaatas. Kõnetamise peale ta naeratas ning kui endast rääkima hakkas, läksid tal silmad märjaks.

Tartu vaksalis. Videot jälgib Aigi Türk.

FOTO: Kristjan Teedema /Tartu Postimees

«Mind ei ole Siberisse viidud, ma sündisin seal,» lausus Aigi Türk. «Minu vanemad ja vanavanemad küüditati 1949. aastal ning 1941. aastal küüditati ka minu vanavanavanemad.»

Kiiresti kõneldes kirjeldas ta ühtejärge oma tundeid ja mõtteid, mis küüditamine temas tekitas. «Niisuguseid asju ei tohi unustada,» lausus ta. «Mind selles filmis küll ei ole, aga kõik, mis siin on, puudutab mind väga sügavalt.»

Sündmuse «Siberi lapsed» avas Tartu raudteejaamas kunstirühmitus SLED. Ekraaniteosel portreteerib kunstnik Triin Kerge kuut naist, kes käisid Siberis oma lapsepõlvekülasid taasavastamas.

Kunstnik Triin Kerge.

FOTO: Kristjan Teedema /Tartu Postimees

Kõlavad ka helid, mille on naiste lugude põhjal loonud muusikaline kollektiiv Eeter ning mis pärinevad justkui kaugest minevikust ja läbielatud katsumustest.

Näituse avamisel viibis loomulikult ka neid, keda on filmis näha.

Üks neist on Asta Tikerpäe. Ta ütles, et 1949. aastal oli tema neli ja pool aastat vana. Tema ema koos kahe lapsega küüditati Krasnojarski kraisse Sajaani eelmäestikesse. Nende isa oli viidud vangilaagrisse ning koju Eestisse saadi alles üheksa aasta pärast.

Asta Tikerpäe kõrval seisis Karin Nelke.

1949. aastat silmas pidades ütles ta, et tema sündis tulevikus. See tähendab, et 1949. aastal küüditati tema ema ja vanem õde. Karin Nelke ise sündis Siberi armastusest alles mõned aastad hiljem, tema isa oli volgasakslane, kes oli Krasnojarski kraisse samuti küüditatud.

Asta ja Karin tundsid teineteist juba lapsena. Siberis elati samas majas ja mängiti koos. Näituse avamisele oli tulnud aga ka Karini kümme aastat vanem poolõde Ilma Pirk.

Kõik nad olid heatujulised, heitsid nalja ning meenutasid, kuidas suuremad lapsed pidid Karinit muudkui hoidma, kes üsna tüütu tegelane oli ning neil sabas jooksis.

«Mina olin nende nuhtlus,» lausus Karin Nelke.

Naised tõdesid, et lapsepõlves tundub ju kõik ilus. Suved olid palavad ja talved külmad, loodus oli kaunis. Kui mindi kooli, hakati õppima vene keeles, mis on selge senini.

Kolm naist pildi keskel on Karin Nelke, Asta Tikerpäe ja Ilma Pirk.

FOTO: Kristjan Teedema /Tartu Postimees

Asta Tikerpäest sai edaspidise elu jooksul ökonomist ning nüüd on ta kirjastuse müügijuht. Karin Nelkest sai kaubatundja ja elamumajanduse spetsialist. Ilma Pirk on eluaeg töötanud Harjumaa kalurikolhoosi kalatööstuses. «Ma ei käi rusikas taskus,» ütles Ilma Pirk oma Siberis veedetud lapsepõlveaastate peale mõeldes.

«Meil ei olnud häda, me olime lapsed,» lisas Asta Tikerpäe. «Aga minu ema oli ainult 29-aastane, kui ta kahe lapsega võõrale maale ära viidi.

«Ta heitis igal õhtul magama mõttega, mida hommikul lastele süüa anda ning tõusis homikul üles selle sama mõttega,» kõneles Asta Tikerpäe. «Ega ei olnud ju riideid, mida selga panna. Kuidas ta harutas lahti oma vanu rõivaid, otsis üles vähem kulunud kohad ja neist saadud lappidest õmbles meile kehakatted. Ma küll ei näinud oma ema kunagi nutmas, aga kui palju võis ta öösiti patja nutta, seda ma ei tea.»

Kolm Siberi last rääkisid sellestki, kuidas paljud inimesed tänapäeval leiavad, et küüditamine on üks äraleierdatud teema. Üks lugupeetud inimene oli näiteks Asta Tikerpäele lausunud, et ka Eestisse kohalejäänuid ju represseeriti, mis on tõsi, aga too rääkija tõi näiteks selle, et tema ema ei saanud kuidagi külmkapi ostuluba.

«Võrrelda külmkapi puudumist küüditamisega … Mul pole sõnu,» ohkas Asta Tikerpäe.

Naiste ja laste saatus

1949. aasta märtsis küüditati Eestist kokku üle 20 000 inimese, kellest üle 10 000 olid naised ja üle 6000 lapsed. Küüditamist võib pidada naiste ja laste vastu suunatud vägivallaks.

Näituse korraldajad ütlevad, et Siberi lastele oli küüditamine see, millega nende elu algas, mitte ei lõppenud. Nende inimeste eluteid ei ole kujundanud ainult Siberisse saatmine, vaid ka sealt naasmine ja kohanemine eluga Eestis.

Rühmitus SLED uuribki, kuidas on küüditamise traumaga toime tuldud üksikisiku tasandil ning millised võiksid olla paranemisvõimalused kogu ühiskonnas. Ühtlasi  kutsutakse publikut mõtlema Siberile kui olulisele kohale, millega Eestil on tugev kollektiivne side.

Vene keeles tähendab след jälge. 

«Me nii ajame jälgi, kui jätame jälje. Samuti viitab see sõnale исследование (uurimus), kuivõrd meie projektide väljundid on oma loomult uurimuslikud,» ütlevad rühmituse esindajad oma programmis.

16 rongijaama

Tartus 22. märtsil avatud näitus on üks osa suuremast kunstiprogrammist «Siberi lapsepõlv», mis leiab aset paljudes raudteejaamades: Haapsalus, Paldiskis, Keilas, Kehras, Jõhvis, Tapal, Rakveres, Jõgeval, Tartus, Elvas, Verioral ja Võrus.

Elva raudteejaamas avatakse fotonäitus «Õed» 25. märtsil kell 17. See on lugu Mariast ja Salmest, kes otsustasid Siberisse elama jääda.

Kuni juuni keskpaigani näeb raudteejaamades näitusi ja installatsioone, mille keskmes on mäletamise ja mälestamise küsimused. 

Keeni, Puka, Risti ja Ülemiste rongijaamades leiab aset ka «Siberi lapsepõlve» lisaprogramm: filmilinastused, lugude jutustamised, ühislaulmised ja teeõhtud. 

Lugeda saab lähemalt siit: www.siberilapsed.ee ja https://www.facebook.com/sled.artist.group

«Siberi lapspõlve» programm põhineb rühmituse SLED ja küüditatute koostööl ning Siberis kahe aasta jooksul kogutud materjalidel.

Sõpruse silla lähedal

Tartust väljus küüditatute rong 27. märtsil 1949. aastal. See oli ešelon nr 97314, kuhu kuulus 41 vagunit 955 inimesega. Sihtkohaks sai Omski oblastis asuv Omski jaam, kuhu jõuti 10. aprillil.

Küüditamisrongid ei väljunud tegelikult Tartu vaksalist, vaid kõrvalise sadamaraudtee kaudu, mille asukoht on praeguse Sõpruse silla lähedal Emajõe kaldal.

Tagasi üles