Raik-Hiio Mikelsaar: vallivahimaja Parrot’ muuseumiks

Raik-Hiio Mikelsaar Foto: Urmas Luik

Toome vallivahimaja taastamiseks on aeg soodne, kuid huvitava välimuse ja ajalooga maja vajaks ka väärilist sisu.

Läinud aastal ilmus Tartu Postimehes mitmes mõttes huvitav artikkel «ERMi uue maja unistuse ohver lebab unustusehõlmas» (TPM, 18.10), mille sõnumi võttis autor kokku järgmiselt: «Õiendamata võlg. Ligi kakssada aastat vana Toome vallivahimaja demonteeriti muinsuskaitse loal taastamise kohustusega, kuid initsiatiivi ei võta keegi.»

Jutt on ilusast neogooti stiilis puitmajast, mis püstitati aastal 1824 Toomemäe pargivahtide jaoks Tartu ülikooli rektori Georges-Frédéric Parrot’ kavandi alusel ja mis viimati kandis aadressi Näituse 4. Parrot oli enne, kui ta 1826. aastal Peterburi tööle ja elama siirdus, Toomemäele puhkepargi rajamise oma südameasjaks seadnud, nagu kinnitab ka tema idee järgi sinna ehitatud Inglisillale paigutatud hüüdlause «Otium reficit vires» (puhkus kosutab jõudu).

Vallivahimaja domineeris kõrge vallikraavi nõlval uhkes üksinduses, kuni aastatel 1888–1889 temast vaid paarikümne meetri kaugusele ehitati seniajani funktsioneeriv ülikoolihoone uus anatoomikum.

Vallivahimaja võeti koost lahti ja tema osad ladustati paar aastakümmet tagasi Raadi lossi varemetesse kujundatud panipaika, kui plaaniti Eesti Rahva Muuseumi rajamist Toomemäele.

Õppisin 1957–1963 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas ja töötasin seejärel tosin aastat uues anatoomikumis praktilise patoloogina. Sealsamas alustasin 1997. aastal enne prekliiniliste instituutide kolimist Biomeedikumi patoloogiaõppejõu ametiteed, seega on mu elukäik olnud tihedalt seotud vallivahimaja ümbruskonnaga. Varem Toomemäe parki teenindanud hoone oli antud naabruses asuva anatoomikumi teenindava personali (kütjad, koristajad) käsutusse. Uues anatoomikumis oli veel ahiküte ning puid ja turbabriketti hoiti hoovil asunud hiiglaslikus kuuris.

Parrot’ muuseumi täiemahulise väljakujundamise tähtajaks võiks seada aasta 2024, mil vallivahimaja saab 200-aastaseks.

Ülikoolil oli kohusetundlikke kütjaid raske leida ning minu lasterikas pere vajas klaveri ja suvekodu ostmiseks hädasti lisaraha, nõnda töötasin nõukogude ajal kümmekond aastat kolmel töökohal: poolteisel patoloogi kohal ja poolteisel kütja kohal (viimatinimetatud ametikohale oli illegaalselt vormistatud mu abikaasa 70. eluaastates, tegelikult meie järglasi hoidev tädi Leontine Küüt).

Meenub, et sain juba oma kütjakarjääri alguses endises vallivahimajas elanud Salme Muttikult hea nõuande: varahommikul on kõigepealt vaja kütte panna üks suur ahi, et sealt pärast kühvlile võetud hõõguvate sütega ülejäänud kümme ahju süüdata. Küllap tema soovitusel valmistasin ka tammepuust kaelkoogud, mis võimaldasid kahe suure vekknõuga ühekorraga 2 + 2 pangetäit briketti iga ahju juurde tassida.

Kunagise vallivahimaja lähedal asuv kuur osutas mulle ka teadusteene: sealt leidsin sobivat traati, millest sain patoloogialaborist antud penitsilliinipudelite korkide värvimise ja külgelükkimise järel 1974. aasta veebruaris valmistada transport-ribonukleiinhappe (tRNA) kolmemõõtmelise mudeli ja panna sellega kaudselt alus rahvusvahelise leviku saavutanud originaalsete Tartu plastaatomimudelite loomisele 1980. aastatel.

Aga tagasi peateema juurde. Andsin oma panuse, et ERMi Vallikraavi kääru ei tulnud. Tunnetasime koos teiste missioonitundeliste ühiskonnategelastega, et kitsukesel Toomel napib parkimisruumi ega saa välja arendada ulatuslikke vabaõhunäitusi. Seetõttu saatsin 2003. aasta mais koos Aleksei Petersoni, Helmut Piirimäe, Tullio Ilometsa, Tiit Rosenbergi ja Viktor Korrovitsiga nn kuue mehe pöördumise tookordsele kultuuriministrile Urmas Paetile, tehes ettepaneku ehitada muuseumi uus peahoone endise Raadi mõisa aladele. Edasine on juba teada.

Nagu oktoobrikuisest leheloost nähtub, on vallivahimaja lahti võetud ja selle osad Raadi mõisa varemetesse moodustatud hoiupaigas ladustatud korrektselt ning üha ilmsemaks saab ühiskondlik valmisolek täita muinsuskaitseline kohustus ligi 200-aastane ajaloo- ja miljööväärtuslik puithoone uuesti kokku panna. Loo kirjutamisel on ajakirjanik selles probleemis konsulteerinud avaliku elu tegelaste, muinsuskaitseekspertide ja kinnisvaraspetsialistidega.

Juba ERMi varasem direktor Krista Aru püüdis ekslikult mahavõetud hoonet endisele kohale püsti panna, kahjuks ei kandnud riigile esitatud rahataotlused vilja. Tema järel juhiks valitud Tõnis Lukas meenutas, et mingi juubelitähtpäeva eel tekkis mõte demonteeritud materjal kinkida ülikoolile, mille juurde see ju ajalooliselt oli juba kuulunud, kuid see idee ei realiseerunud.

Tartu üldplaneeringu- ja arenguteenistuse juhi Indrek Ranniku arvates pole ERMile hoone taastamise kohustust enam kohane meelde tuletada. Õigem oleks välja kuulutada üldine arhitektuurivõistlus, mille üheks tingimuseks saaks kõnesoleva ajaloolise arhitektuurimälestise taastamine.

Võib oletada, et nüüdseks on tekkinud soodne olukord see linnajuhtimise eksisamm heastada. Tuleks vaid tuntud detektiivi Hercule Poirot’ moodi halle ajurakke liigutada, et tekkinud supist ülikoolile, linnale ja riigile kasulikult välja tulla. Vaadelgem probleemi lähemalt.

Korduvalt on juba rõhutatud, et kõnesolev puitehitis on Eesti üks esimesi neogooti stiilis hooneid. Erilist tähelepanu aga pole pööratud sellele, kes oli omal ajal selle hoone ehitamise mõtte algatajaks ja projekteerijaks – professor Parrot.

Olukorra adekvaatseks lahendamiseks on minu arvates vaja teada, et mainitud professor Parrot oli taasavatud Tartu ülikooli esimene ja veel kahel korral valitud rektor Georges-Frédéric Parrot, kes on ilmselt kodulinna heaks teinud rohkem kui ükski teine siinne kodanik. Ammendamatu energiaga legendaarne prantslane, kes tsaar Aleksander I käest välja võlutud rahaga ehitas oma kälimehe arhitekt Johann Wilhelm Krause abiga kaheksa aasta jooksul üles siiani efektiivselt funktsioneeriva klassitsistliku hoonekompleksi.

Ta oli esmaklassiline organisaator, õppejõud ja teadlane, kes avastas galvaanika- ja osmoosinähtused ning leiutas meditsiinitermomeetri. Tema originaalsete ideede järgi on rajatud maailmas ainulaadne professorite instituut, rahvaste monument ja Toomemäe park kahe sillaga.

Võib oletada, et nüüdseks on tekkinud soodne olukord see linnajuhtimise eksisamm heastada. Tuleks vaid tuntud detektiivi Hercule Poirot’ moodi halle ajurakke liigutada, et tekkinud supist ülikoolile, linnale ja riigile kasu toovalt välja tulla.

Kindlasti vääriks see suurmees eraldi ausammast, sest praegu meenutab teda vaid bareljeef Inglisillal ja tema juhtimisel valminud pöördkuppel tähetornis.

Seepärast teen ettepaneku taastada vallivahimaja temale pühendatud muuseumina. Kuna selle lahtivõetud osad on hästi säilinud ja süsteemselt ladustatud (ehitusdetailid nummerdatud), siis ei tohiks nende kokkupanek ülemäära palju aega ja raha võtta.

Ehk jõuaks selle hoone põhikarkassi taastada juba eeloleval sügisel toimuvaks rahvusülikooli sajandaks sünnipäevaks. Parrot’ muuseumi täiemahulise väljakujundamise tähtajaks võiks seada aasta 2024, mil vallivahimaja saab 200-aastaseks. On meeldiv kokkulangevus, et just samal aastal võib Tartu saada Euroopa kultuuripealinnaks, mille puhul on vaja eksponeerida meie erilaadset kõrgkoolikultuuri ja selle ajalugu ning Emajõe Ateenas kui laulupeo hällis on tarvis organiseerida Euroopa laulupidu.

Et Parrot oli Toome silla püstitamise idee autor, sobiks temale pühendatud muuseumi kasutada baaslaagrina kolmanda, tänapäevase silla püstitamiseks Toomele.

Aasta tagasi pakkusin mõtte luua nn juubelisild, mis võiks uue anatoomikumi vastas Baeri ja Näituse tänava ühinemiskohal asuvalt kõrgelt künkalt suunduda üle Baeri tänava tennisväljaku kõrval Toomemäe nõlvale.

Juubelisild muudaks kergliiklust Toomemäel huvitavamaks, lihtsamaks ja ohutumaks ning avaks pargis uusi matkaradu.

Juubelisilla ja -kompleksi rajamisega väärtustaksime suuri juubeleid, näiteks Eesti Vabariik 100, rahvusülikool 100, Georges-Frédéric Parrot 250, Karl Ernst von Baer 225, aga looksime ka võimaluse organisatsioonidel ja eraisikutel oma juubeleid väikese tasu eest meie ajaloolises ülikoolilinnas jäädvustada.

Sellise traditsiooni juurutamine rahvusvahelises ulatuses võiks meie linnakesele märkimisväärset kuulsust ja rahalist tulu tuua. Selleks on tarvis kõnesolevate rajatiste ehitamise järel vastav kirjalik asjaajamine sisse seada – luua nn juubeliregister.

Loodan, et minu kirjutis arendas edasi ajakirjanik Jüri Saare väga vajalikku probleemipüstitust ja aitab lähiajal lõpetada häbiväärse olukorra, kus heade mõtete linn ei suuda heastada oma eksisammu ja taastada varsti 200-aastaseks saavat ilusat neogooti stiilis maja, mille projekteeris ja püstitas Toomemäele kõigi aegade teenekaim tartlane, taasavatud Tartu ülikooli esimene rektor Parrot.