Rannar Raba: oled puhas või ei ole

Rannar Raba

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Sellel, kas suusatreener Mati Alaveri suhtes algatatud uurimine väidetavas dopingu kasutamisele kallutamises viib süü tuvastamiseni või mitte, on eelnenu taustal üsna vähe tähtsust. Kõige olulisemas on mees end juba ise süüdi tunnistanud.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

See, kuidas 2011. aastal Eestit rabanud esimese suure dopinguskandaali tipphetkel ruttasid kümned tuhanded inimesed pikemalt mõtlemata sotsiaalmeedias kinnitama, et usuvad kahtlustuse osaliseks langenud Andrus Veerpalu, mõjus toona neutraalset pilku hoida püüdnutele üksjagu üllatavalt. Eriti olukorras, kus objektiivsed asjaolud pidanuks igaüht kallutama pigem pessimistliku hoiaku poole. Aga ei, toona eelistati uskuda ja halva sõna saadiku rolli astunud ajakirjanikke sõimata.

Peaaegu sama üllatav on olnud see, kuidas tänavu 27. veebruaril lahvatanud Eesti meessuusatajate dopingusaagas on avalikkuse reaktsioon olnud vaat et vastupidine. Kaheksa aastat tagasi suuri inimhulki toitnud usk hajus minutitega ning esimestel nädalatel ei hakanud kõrva ühtki häält, mis söandanuks avalikkust ettevaatlikkusele manitseda. Pärast Karel Tammjärve ja Andreas Veerpalu kinnipidamist Austrias Seefeldis ning sellele järgnenud Tammjärve ülestunnistust näis kõigile asi olevat üheselt selge: Eesti tippsuusatamises on treener Mati Alaveri osalusel toime pandud tumedaid tegusid ning seda ei saa käsitleda kuidagi teisiti kui spordisõprade, et mitte öelda rahva usalduse kuritarvitamisena.

Tagasi üles