Kliendi rahulolu sõltub veel ka toote vajadusest ja lisandväärtustest. Kui inimesel on janu, siis ta võib ju osta mulliga, mullita, mineraal- või mingi erilise maitsega vett. Samas, kui on häda käes või raha napib, piisab ka lihtsalt kraaniveest või allikast peoga ammutamisest. Ei ole vaja uhkeid ümbriseid. Seega näiteks vee pudelisse panija panustab pigem lisandväärtusele. Sellest ka kallim hind.
Kuid kui palju saab ettevõtte omanik kokku hoida näiteks tööjõukuludelt? Selle kuluartikli alla käivad samuti erinevad näitajad: palk koos maksudega, ka puhkusetasud, haigusrahad (lisaks veel haiguse ajal lisatöö tegemise kulu), lõunapausid (tööd sel ajal ju ei tehta), puhkeruum (tuleb sisustada, kütta, elektriga varustada, puhastada) ja ka töötajate WC. Ka seda nimekirja saab jätkata, sõltub ju ettevõtte eripärast, asukohast, töötajatest ja, miks mitte, ka aastaajast.
Riigile kuuluvad ettevõtted tavaliselt otseselt midagi ei tooda. Küll aga pakuvad riigiettevõtted teenuseid, mida ühiskonnas tarbitakse. Ka teenuse osutamisel kehtivad sarnased reeglid, nagu tootmisel. Ehk ainult mõningate eranditega. Küll aga peab märkima, et riigile kuuluvates asutustes ei ole alati eesmärk kasumi taotlemine. Kasu on aga kasvõi riigi alamate rahulolu, mis maksurahana teistpidi riigikassasse tagasi tuleb.
Samas seisneb riigiettevõtete finantseerimise probleem pigem selles, et nad on väljaspool tavapärast konkurentsi ning see võib omakorda viia kas ala- või ülerahastamiseni riigieelarvest. Ülerahastamise probleem tavaliselt kaua ei kesta, poliitikud märkavad seda ning rahastust korrigeeritakse. Samuti märgatakse ka alarahastust, kuid seda mingil põhjusel keegi ummisjalu korrigeerima ei torma. Pigem on tavaline, et alarahastatud riigiasutus vireleb aastaid ning saab lõpuks tulekahju kustutamiseks natuke juurde, seejärel põud jätkub.