Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2019/03/18/11875517t1hede5.jpg)
Päev pärast emakeelepäeva võttis luuletaja Indrek Hirv pihku kimbu luuletusi, mille ta oli pliiatsiga kirjutanud ruudulisest koolivihikust välja tõmmatud lehekülgedele, ja seadis sammud kirjandusmuuseumisse, et käsikiri üle anda.
/nginx/o/2019/03/18/11875516t1h7abc.jpg)
Värsid oli ta kirja pannud öösiti neljal kuul, novembrist veebruarini, Hispaania lõunaosas Andaluusias.
Eesti kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop oli oma kabinetis ootel. Ta oli juba sügisel Indrek Hirvele rääkinud soovist saada tema oma käega kirjutatud luuletusi. «Üha raskemaks läheb uute käsikirjade saamine,» nentis ta. «Vanu, ennesõjaaegseid käsikirju oleme ikka hankinud ja praegugi on ühele silm peale pandud.»
Direktor meenutas üht juhtumit, mil muuseumil õnnestus võileivahinna eest osta ühest Lasnamäe antikvariaadist, kuhu viiakse müügile ka näiteks hakklihamasinaid ja muid selliseid vanu asju, kunstnik O. Varmi päeviku. See on täidetud Pariisis aastatel 1926–1929 ja selles leidub ka paarkümmend signeeritud illustratsiooni.
Sõber on kunstiõpetaja ja kirjanik Vance Broad, meil oli paljust rääkida, vaikida oli ka mõnus, ütles Indrek Hirv.
Ilmumas «Emajõgi»
Ühtlasi tundis direktor huvi, kus on Indrek Hirv oma luuletused paberile pannud. Luuletaja rääkis, et ta on need kirjutanud Hispaanias öösiti novembris, detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Enne käsikirja muuseumisse andmist tippis ta luuletused arvutisse ja pani vanemaid ka juurde.
«Ilmamaa teeb raamatu sügisel valmis. Pealkirjaks saab «Emajõgi»,» sõnas luuletaja direktorile. «Kaks kõvade kaantega raamatut, «Inglisild» ja «Ohvrikivi», milles on Ülo Soosteri illustratsioonid, on juba ilmunud, nüüd tuleb kolmas. Arvan, et rohkem ma selles laadis ei kirjuta. Sõbrad tahavad minu käest laulusõnu, ma katsun kirjutada umbes samasugustel motiividel nagu sel talvel, aga lauldavaid tekste.»
Tartu Postimehele talvise luuleloomise lugu täpsustades rääkis Indrek Hirv, et ta kirjutabki luuletusi öösiti paberile pliiatsiga, sest nii avaneb alateadvus kergemini. Ta ema, graafik Helgi Hirv tõi 1967. aastal Prahast karbi Koh-i-Noori pliiatseid. «Mul on kuus veel alles,» ütles luuletaja.
Kas neli kuud Hispaanias tuli veeta üksinduses? «Ei, väga üksi ma ei olnud,» vastas luuletaja. «Laupäeviti käisin mäe otsas Madis Masingu juures saunas. Veebruari alguses tuli sinna mu onutütar, ehtekunstnik Piret Hirv, käisime Marokos tema juubelit pidamas. Mu poeg tuli ka kümneks päevaks.»
Neli kuud Hispaanias
Indrek Hirv elas enda sõnul odavas hostelis väikeses linnakeses Marbella ja Gibraltari vahel. «Merele nii lähedal, et lainete mürin ei lase suurema tuulega magada,» lisas ta. «Maja väriseb, kui laine kividele lööb.»
Gibraltaris käis ta vahel kohvi joomas, sinna on bussiga pool tundi sõita.
«Gibraltar oli vaiksem kui möödunud aastal. Ärevas Brexiti ootuses,» lausus Hirv. «Möödunud talvel oli seal väike ehitusbuum, Brexit oli rahva ärevile ajanud, aga nüüd arvestati võimalike tagasilöökidega, hoiti hoogu tagasi. Gibraltar on muidugi vaiksena ka tore, peatänaval on hea istuda ja möödujaid vaadata.»
Jaanuaris ja veebruaris käis luuletaja koos oma waleslasest sõbraga tihti purjetamas, ikka Estepona jahisadamast kolmeks-neljaks tunniks merele, mõned miilid Gibraltari poole ja tagasi.
«Imeilusad vaated, kauguses läbi udu sinavad Aafrika mäed ja Gibraltari kalju,» meenutas luuletaja. «Sõber on kunstiõpetaja ja kirjanik Vance Broad, meil oli paljust rääkida, vaikida oli ka mõnus. Ta näitas mulle ka oma luuletusi ja maale. Järgmisel talvel lubas Vance maja minu hostelile lähemal üürida, leidis juba ühe vaba maja.»
Käsitsi kirjutatud tekste jääb järjest vähemaks
/nginx/o/2019/03/18/11875518t1h45aa.jpg)
Kuidas on mõjunud arvutite ja muude keerukate masinate võidukäik käsikirjade talletamisele kultuuriajaloo heaks? Vastab Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi juhataja Vilve Asmer (pildil).
Kui palju laekub kultuuriloolisele arhiivile käsikirju?
Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolisele arhiivile laekunud käsikirjalisi materjale on viimastel aastatel registreeritud keskmiselt 80 korda aasta jooksul. Nende hulgas on nii suuri isiku- ja organisatsiooniarhiive kui ka üksikuid kirju, käsikirju, mälestusi, päevikuid vms.
Kui suur haruldus on autori oma käega kirjutatud käsikiri?
Ehkki käsikirjade kategooriasse liigitame ka omal ajal masinkirjas või nüüd arvutist välja trükitud tekste, mis sageli on ka mustandvariandid, autori enese käsikirjaliste parandustega, pole arhiivi laekuv käsitsi kirjutatud tekst õnneks veel väga suur haruldus, laekub ju ka palju aastakümnetetaguseid materjale, kuigi neid jääb vähemaks.
Kirjanikke, kes kirjutavad oma luuletusi või proosateoseid käsitsi, veel minu teada on, kuid kindlasti ei jõua kõikide omad arhiivi. Loomulikult on iga käsikirjaline materjal arhiivile hindamatu väärtusega ja suur tänu ka Indrek Hirvele! Käsitsi on kirjutatud aga näiteks päevikud, neid on arhiivi hoiule antud ka viimastel aastatel.
Vististi on vähemaks jäänud ka neid, kes tänapäeval panevad ümbrikusse pastaka või pliiatsiga kirjutatud kirju?
19.–20. sajandi suurtes arhiivides leidub hulga kirjavahetusi, kuid viimastel aastatel postiga saadetud kirju enam juurde ei paista tulevat, väljaprinditud e-kirju laekub arhiivi aga väga vähe. Sellest on väga kahju.